Rongiga Vormsile

Lugu 30. oktoobri Maalehes

Tänapäeval ei ole probleemi info hankimisega, kuna elame teabeühiskonnas ning arvuti, Internet ja mobiiltelefon abistavad meid pea kõikjal. Aeg ja info on need, mis tänapäeval maksavad. Me oleme teinud tõsiseid edusamme infoühiskonna ülesehitamisel, seda nii avalikus kui ka erasektoris ning pälvinud sellega palju tähelepanu nii kodu- kui välismaal. Kuid kõige selle juures on märkamata jäänud üks oluline tahk- kuidas selles infomüras ellu jääda ja edukalt olulist ebaolulisest eristada ning seejuures kaine mõistus ja ratsionaalsus säilitada.

 

Toon vaid kaks konkreetset näidet omast kogemusest viimase paari kuu jooksul, mis tõestavad, et olukord on üpris tõsine ja isegi halenaljakas.

 

Olen oma valimisringkonnas Vormsil ning soovin saada infot Sviby sadamast väljuvate praamide kohta. Kuna WiFi-t parasjagu käepärast ei ole, helistan infotelefonile 1188. Küsisin esimest võimalikku aega, et sõita Svibyst Rohukülla, mispeale minult küsitakse, kas bussi või rongiga. Mõtlesin, et töötajal on hea tuju ning mängisin kaasa. Ütlesin, et vaadaku rongi. Poole minuti pärast kõlab telefonis kohmetu hääl: „Vabandage, aga Vormsilt ei lähe ühtegi rongi.“ Palusin siis vaadata bussiaegu, mispeale mulle kosteti, et ühtegi bussi ei näita andmebaas samuti. Siis küsiti, et kas soovin sõita ikka Hiiumaale. Vastasin jaatavalt. Veidi otsimist ja kõlas vastus, et Vormsilt kahjuks Hiiumaale otse ei saa. Seepeale ütlesin tütarlapsele teisel pool toru, et vaadaku praamiaegu ka igaks juhuks, mispeale mulle anti bussiliini tasuline infotelefon ja paluti sinna helistada ning küsida nendelt. Väljendasin oma skepsist selles suhtes, et kas bussiliinid ikka haldavad infot praamiliikluse kohta, mispeale mulle vastati, et nemad peaksid teadma küll. Selge. Kõne algusest oli möödas kolm minutit. Tänasin viisakalt abi eest ja valisin äsjasaadud numbri, seekord juba lihtsalt selle pärast, et mitte oma sõprade ohjeldamatut naeru katkestada. Loomulikult ei osatud mulle bussiliinidest praamiaegu ütelda. Ei jätnud jonni, kuna koju oli siiski tarvis saada. Helistasin infoliinile tagasi ja selgitasin tüdrukutele asja, kuid praamiinfoni me seekord ei küündinudki.

 

Mulle meenus üks teine infotelefon, mille reklaame olen näinud nii telest kui reklaamplagudelt- 1182. Helistasin sinna. Küsimus oli sama, kuid andsin aja ja raha kokkuhoiu mõttes neile väikese soovituse vaadata kohe laevaliinide koduleheküljelt. Võttis natukene aega, et selgitada, et Sviby sadam on Vormsis ja Rohuküla Läänemaal. Seda, et Vormsi tegelikult saar on, ma nendele ei ütelnud. Märksa kiiremini sain vastuse praami ajaga. Tänasin viisakalt, nüüd juba ilma irooniata ning sõitsime sõpradega antud ajaks Sviby sadamasse, mispeale avastasime, et praami tegeliku väljumiseni on aega veel 7 tundi. Palju õnne.

 

Teine näide tuleb avalikust sektorist. Plaanides õpinguid suveülikooli Ameerikas, tundsin huvi tollipiirangute vastu. Helistasin välisministeeriumisse, kust mulle anti mingi majasisene number ja soovitati sinna helistada. Helistasin antud numbrile, kust mulle öeldi, et sellelt numbrilt kindlasti sellist infot ei saa ning et proovigu ma tollele numbrile. Ei olnud abi tulemas ka sealt. Kuni vist neljanda korraga soovitati helistada Ameerika Ühendriikide saatkonda.

 

Ei jätnud jonni. Helistasin saatkonda, kus mulle öeldi, et proovigu ma sellele numbrile ning mulle anti uus number. Valisin uuesti ja läbisin kadalipu, et selekteerida välja oma emakeel ning kõneroboti asemel inimene. Ja saingi inimese kätte. Kuid see polnud see inimene, keda vajasin, kuna õige olevat lõunal. Soovitati paari tunni pärast tagasi helistada. Enam ma viisakalt ei tänanud, kuid jonni ka ei jätnud. Mõne aja pärast, vist isegi järgmisel päeval helistasin tagasi, läbisin eelpoolkirjeldatud keele ja roboti kadalipu ning sain õige inimese kätte. Vastuseks mu küsimusele soovitati helistada tolliametisse või vaadata kuskilt internetist sest saatkond selliste asjadega ei tegele.

 

Lõpuks olin jõudnud algusesse tagasi. Korraks mõtlesin 1188 ja 1182 peale, hakkasin omaette naerma ning jätsin asja sinnapaika.

 

Nii palju siis teabeühiskonnast, infost ja hirmsast mürast, mis selles suures andmeteookeanis valitseb.

 

Murettekitavam on aga see, et arvtite tulekuga ei kasuta inimesed enam oma pead, et mõelda. Lihtne on liita arvutis numbreid üks pluss üks ning vaadata, mis tulemuseks saab.

Mugav on omada igaks juhuks käepärast mõni teine kontakt, kuhu abivajaja viisakalt edasi suunata, peaasi, et ennast sellise jamaga kaua vaevama ei peaks.

 

Kui me soovime, et ka meie inimesed, nende areng, seal hulgas teeninduskultuur ja teadmised arvutite arenguga sammu peaks, on oluline nende juurde tagasi pöörduda. Kutsun üles nii avalikku kui ka erasektorit pöörama enam tähelepanu inimestele, nende vaimsete võimete ja oskuste arendamisele, töövõimele ning tööalasele funktsionaalsusele. Ehk see toob meid biti- ja baidimaailmast kahe jalaga maa peale tagasi.

 

Lauri Luik

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.