Viis küsimust, mis tuleb lahendada risti vastupidi

Valitsus on esimese saja päevaga jõudnud pea peale pöörata märkimisväärse hulga põhimõttelisi teemasid, mis on olnud Eesti arengu aluseks. Saan aru pikalt opositsioonipingil istunud Keskerakonna juhitava valitsuse vajadusest midagi ilmtingimata tegemise pärast ära teha, kuid see ei tohi toimuda Eesti inimeste heaolu ega riigi senise edu arvelt.
 
Esiteks. Eesti rahva ja riigi identiteedi üks olulisemaid osi on eesti keel. Juba paarkümmend aastat tagasi sai võetud põhimõtteline suund minna kõikides koolides järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Selle eesmärk on tagada siin õppivatele ja elavatele inimestele võrdsed võimalused edukaks hakkamasaamiseks. Miskipärast soovib valitsus seda eesmärki hägustada, hakates jälle rääkima juttu erisustest mõnedele koolidele, kus polevat pädevaid õpetajaid.
 

Foto: ERR

 

Üks Eesti noormees kirjutas keeleõppeprogrammi nimega Lingvist, mis võimaldab keele omandada nädalatega, keerulisematel juhtudel mõne kuuga. Need, kes siin paarkümmend aastat elanud ning ikka veel riigikeelt ei oska, ehk ei tahagi seda osata, saati siis veel teistele õpetada. Selmet hägustada eestikeelsele õppele ülemineku tingimusi, tuleks viia keeleõpe sisse juba lasteaeda. 
 
Teiseks, innovatsioon. Lõpututel Nokia otsingutel ei pruugi me ehk ise enam teadvustadagi, kui olulise positsiooni oleme e-Eestit ehitades maailmas saavutanud. E-teenused e-maksuametist e-koolini on loomulik osa igapäevaelust. Mugavad, turvalised ja kiired asjaajamiseks. Iga samm vastassuunas on Eesti edumudeli jõhker diskrediteerimine. E-valimised on küll vaid killuke meie terviklikust e-riigi kontseptsioonist, kuid see-eest üks märgilisemaid, mis demokraatlikus riigis olla saab.
 
Foto: Taavi Arus

Foto: Taavi Arus 

 
Piinlik on kuulata keskerakondlaste väljaütlemisi e-valimiste turvalisuse teemal. Liiatigi veel kontekstis, kus räägitakse e-hääletuse perioodi lühendamisest. Vaevalt valimisperioodi lühendamine aitab skeptikute kahtlusi usaldusväärsusest kuidagi hajutada. Pigem on tegu lihtsalt küünilise sooviga tänast edulugu vaikselt naeruvääristada ja pikas plaanis hävitada. Reformierakonnas leiame vastupidiselt vasakvalitsusele, et e-valimiste perioodi tuleb kärpimise asemel hoopis pikendada. Trend liigub selles suunas, et aina enam inimesi osaleb valimistel just digitaalseid võimalusi kasutades. 
 
Kolmandaks. Paremuse poole pürgimine ehk edumeelsus. Ettevõtlikkus on Eesti toonud siia, kus me täna oleme, ja viib meid ka edasi. Inimesi tuleb innustada ja motiveerida. Aus ja selge maksusüsteem ning korras majanduskeskkond on vähim, mida riik selleks teha saab. Rahvusvahelised hindajad on pidanud Eesti maksusüsteemi arenenud riikide (OECD) parimaks. Arulage oleks hakata seda pea peale pöörama. Samas ei tohiks ka loobuda selle timmimisest veelgi paremaks, tööjõumakse peetakse Eestis ikka veel kõrgeks.
 
Praegune valitsus soovib aga talitada risti vastupidi. Mida muud kujutab endast 6000-astmeline tulumaks, mis võtab inimestelt motivatsiooni rohkem teenida ja väärtust luua ning asendab selle sooviga maksudest sootuks kõrvale hiilida? Keskmisest suurema sissetulekuga inimesi karistatakse tulevikus ka väiksemate pensionitega ja esimene sammas muudetakse sõltuvaks üksnes tööstaažist. Ärge tehke selliseid eksperimente! Ja ärge üritage seda ilustada robinhoodilike juttudega. Teate ju loodetavasti isegi, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika ning ka laenud võetakse tulevaste põlvede arvelt.  
 
Neljandaks, kodakondsus. Ma ei ole lõpuni aru saanud, mis plaan valitsusel sellega on, kuna eetrisse jõuab palju vasturääkivaid seisukohti. Lõpuks polegi sisu enam nii oluline, kui Eesti riigi julgeoleku seisukohalt sedavõrd tähtsa teema puhul üldse arutatakse reeglite pehmendamist ja passide kinkimist. Nonsenss. Tehke silmad lahti ja vaadake, mis maailmas toimub. Täna peame sellistes põhimõttelistes küsimustes olema kindlamad ja üksmeelsemad kui eales varem. Kodakondsuspoliitikat ei tohi lõdvendada. 
 
Foto: ERR

Foto: ERR

 
Viiendaks. Avatus ja haritus vs käsud ja keelud. Mõni minister ehk ei mäleta, aga paljud meist tunnevad siiani oma seljal judinatena seda käskude-keeldude ühiskonda, kust iga hinna eest üritasime välja võidelda. Nüüd siis kipume sammhaaval tagasi, selle erinevusega, et reguleerime end ise üle. Need keelud ei tööta, need käsud ei müü. Kas meil on tõesti üleliia seda vabaduse luksust?
 
Keelamise ja käskimise asemel tuleb hoopis vastupidiselt tegeleda teadmiste propageerimisega. Mina ei arva, et inimeste tervise nimel tuleb reklaam, pudelid, sigaretid ja magus ära peita. Teavitustöö ja harimine on ainus õige ning ka tegelikult töötav tee. Teavitustööd tuleb teha sisuliselt ja süstemaatiliselt, juba algklassidest peale. Ka isiklik eeskuju on seejuures märkimisväärse tähtsusega. 
 
 
Kadunud kolleeg Peeter Tulviste tavatses ikka öelda, et ei maksa näppida toru, mis ei leki. Antud juhul on valitsus võtnud aga eesmärgiks panna vesi torudes vastupidi voolama. Kindla peale hakkab lekkima. 
Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Uuring: Liikumisharrastajad on Eestis esmakordselt enamuses

Rahvastiku kehalise aktiivsuse uuring 2016 näitab, et täisealiste liikumisharrastajate osakaal Eestis on tõusnud 54 protsendile, mis tähendab eelneva aastaga võrreldes koguni 9-protsendilist tõusu. Seega ületab nende eestimaalaste arv, kes tegeleb liikumisharrastusega regulaarselt vähemalt kaks korda nädalas, esmakordselt nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte.

IMG_5002.JPG

Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juhi Peeter Lusmägi sõnul on üks olulisi põhjuseid liikumisharrastajate arvu suurenemises liikumispaikade rohkus. „Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on liikumispaikade olemasolu primaarse tähtsusega selleks, et inimesed korrapäraselt liikumisharrastusega tegeleksid. Viimase 15 aasta jooksul on Eestis riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös ning Euroopa Liidu fondide raha abil rajatud arvukalt liikumispaikasid – spordiregistri andmetel on Eestis ca 3000 erinevat spordiobjekti. Sama näitab ka meie värske uuring – liikumisharrastajate arv on läbi aegade kõrgeim ning vaid 2% neist, kes liikumisharrastusega ei tegele, märkis põhjuseks kodulähedase liikumispaiga puudumise,“ rääkis Lusmägi.

 

Lusmägi lisas, et teine oluline põhjus liikumisharrastajate arvu tõusuks on olnud teadlikkuse kasv. „Inimesed on muutunud üha teadlikumaks liikumise kasulikkusest ja oskavad oma vaba aega paremini sisustada. Teadlikkuse kasvu näitab ka oskus valida alade ja varustuse vahel – kui veel mõned aastad tagasi tõid eestlased uuringus ühe takistava tegurina seda, et liikumine on kallis, siis tänaseks juba teatakse hästi – selleks, et liikuda, ei pea olema kallist ja spetsifilist spordivarustust või klubikaarti, vaid saab endale sobivas riietuses liikuda ka kodu lähedal,“ ütles Lusmägi.

 

Liikumisharrastusega nagu jooks, rattasõit, võimlemine, pallimängud, jõuharjutused või muu tegeleb regulaarselt kaks või enam korda nädalas koguni 54% Eesti elanikkonnast. See ületab Eesti liikumisharrastuse uuringu 18-aastase ajaloo mullu püstitatud rekordi koguni 9 protsendipunktiga. Keskmiselt kord nädalas liigub 13% eestimaalastest ja paar korda kuus või harvem 15% eestimaalastest. Nende hulk, kes ei tegele liikumisharrastusega üldse, on vähenenud aastaga 33 protsendilt 19 protsendile. Kuigi langus on suur, tähendab see siiski, et sisuliselt iga viies täiesealine Eesti elanik ei liigu isegi minimaalselt ning ligi pool elanikkonnast ei liigu piisavalt.

 

Regulaarselt liikuvate eestlaste hulk püsib mitte-eestlastest kõrgemal. 2016. aasta sügise seisuga tegeles liikumisharrastusega regulaarselt 55% eestlastest, aga 49% mitte-eestlastest. Kui regulaarselt liikuvate eestlaste hulk tõusis aastaga 10 protsenti, siis mitte-eestlaste puhul oli aastane tõus 5 protsenti. Üldse ei tegele liikumisharrastusega 18% eestlastest ja 22% mitte-eestlastest, mis tähendab mullusega võrreldes siiski vastavalt 13-protsendilist ja 15-protsendilist paranemist.

 

Jätkuvalt on kõige populaarsem tegeleda liikumisharrastusega omaette – üksinda eelistab liikuda 45% eestimaalastest. Kuigi omaette sportimine on läbi aastate olnud ülekaalukalt enimlevinud, näitab see siiski aeglast, kuid järjekindlalt kahanemist. Näiteks 2013. ja 2014. aastal eelistas üksinda liikumisharrastusega tegeleda koguni 51%. Sõprade ja tuttavatega omal algatusel liigub 19%. Läbi aegade kõrgeimal tasemel on eelistus liikuda treeningrühmas ja koos pereliikmetega (mõlemad 17%). 18% vastanutest ehk pea iga viies oli viimase 12 kuu jooksul kaasa löönud ka mõnel tervisespordiüritusel. Äsjalõppenud aasta seisuga tegelesid eestimaalased kõige enam jalgrattasõiduga (38%), jooksmise ja kõnniga (mõlemad 30%), järgnesid ujumine (23%) ja jõusaal (16%). Harrastatavate alade nimekirja jõudis veel kümneid alasid.

 

Ülekaalukalt levinumad põhjused, miks eestimaalased liikumisharrastusega enda sõnul tegelevad, on liikumise kasulik tervisemõju (60%), liikumisest saadav nauding ja võimalus stressi vähendada (51%) ning soov olla vormis ja hea välja näha (32%). Kõik teised põhjendused jäid kaugele maha. Peamise takistusena liikumisharrastusega tegelemisel nimetati ajapuudust (44%), millele järgnesid tervisest või vanusest tulenevad piirangud (25%), motivatsioonipuudus ja laiskus (22%) ja niigi väsitav töö (16%). Seega on peamised põhjused pigem isiklikud – läheduses asuvate sportimisvõimaluste puudumist märkisid ainult 2%.

 

Liikumisharrastuse uuringu viis Turu-uuringute AS Liikumistervise innovatsiooni klastri SportEST ja Ühenduse Sport Kõigile tellimusel läbi 2016. aasta septembris, küsitledes 1014 eestimaalast vanuses 15-69 kõigis maakondades üle Eesti. Saadud andmeid võrreldi varasematel aastatel läbiviidud uuringutega. Rahvastiku kehalise aktiivsuse uuring 2016 on kaasrahastatud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondist.

 

Lisainfo:

Peeter Lusmägi

EOK liikumisharrastuse juht

Tel: 511 9152

E-post: peeter@eok.ee

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Koolide orienteerumise MM toimub 2019. aastal Otepääl

Täna Mumbais toimunud Rahvusvahelise Koolispordi Föderatsiooni (ISF) täItevkomitee istungil otsustati 2019. aasta koolide orienteerumise MM korraldusõigus anda Eesti Koolispordi Liidule (EKSL).

Prantsusmaad ja Serbiat edestanud Eesti kasuks rääkis varasema nelja rahvusvahelise koolide MM korraldamise kogemus ja kvaliteet: 1996 toimus orienteerumine Põlvas, 2009 kergejõustik Tallinnas, 2014 suusatamine Otepääl ja 2016 3×3 korvpall Tallinnas.

ISF-i täitevkomitee liikme Henri Ausmaa veendumusel on järjekordne korraldusõiguse võit tunnustuseks Eesti koolispordile senise tulemusliku töö eest rahvusvahelisel tasandil. „Orienteerumise MM-i kogemus on meil olemas, kuid veelgi tähtsam on, et oma jõu ja nõuga on eelseisva võistluse korraldusel abiks ka Eesti Orienteerumisliit, kes võõrustab 2017. aasta orienteerumise MM-i Otepääl,“ lisas Ausmaa. 


Eesti Koolispordi Liidu presidendi Lauri Luige sõnul on Eesti koolid alates 1993. aastast edukalt osalenud kõikidel koolide orienteerumise MM-idel. „Võimalus juba teistkordselt võistlus korraldada Eestis annab meie noortele suurepärase võimaluse valmistuda ja osaleda kodusel MM-il,“ lisas Luik.

Eesti Koolispordi Liidu aktiivsesse tegevusse on kaasatud enam kui 40 000 koolinoort. Kooliaasta jooksul toimub üle 60 vabariikliku võistluse 16 spordialal. Lisaks osalevad meie õpilased aktiivselt ja edukalt ka rahvusvahelistel võistlustel.
Lisainfo:

Madis Pettai

EKSL-i peasekretär

madis@koolisport.ee

Telefon: 50 49 044

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Mugava kaotaja mentaliteet

Tee, mida taasiseseisvunud Eesti on valdava osa ajast käinud, on edumeelne. Oleme olnud suunatud arengule ja innovatsioonile, koostööle ja avatusele, kantud vabadustest, töökusest, pidevast õppimisest, ikka ja alati paremuse poole pürgimisest ning usaldusest inimeste vastu. Need väärtused on meid siia toonud, teinud Eestist silmapaistva riigi ka rahvusvahelisel tasandil ning olen veendunud, et viivad ka edasi. Kuid just seetõttu kriibivad vastloodud valitsusliidu hoiakud eriti teravalt hinge, kuna oma olemuselt on need üles ehitatud paljuski senisele vastandudes. Ja ma ei räägi sellest, et õlleaktsiis tõuseb 67 protsenti või et peame oma raha pangas hoiustamise eest veelgi rohkem peale maksma hakkama, isegi palgast 38 euro loovutamine ei morjenda märkimisväärselt, kuigi ka see on ebameeldiv. Küll aga teeb meele kurvaks suhtumine edasipürgivatesse inimestesse laiemalt. Minu hinnangul evib värskelt Eestile seatud suund mugava kaotaja mentaliteeti. Abivajajaid tuleb kindlasti aidata, vajaduspõhiselt, kuid seda saab teha ka õiglasemal moel, mitte edukamaid karistades.

 

Allikas: askideas.com

Allikas: askideas.com

 

Senine maksusüsteem rajaneb põhimõttel, et innustada inimesi suuremat väärtust looma, ennast arendama, edukam ja töökam olema, rohkem teenima. Uus tulumaksusüsteem on aga nagu tasane meri (kõigile 20%) päikeselisel päeval. Ainus, mida me esmapilgul ei näe, on järsult sügavaks minev põhi. Kavandatav süsteem annab inimestele senikehtinust kardinaalselt teistsuguse signaali – ära nii tubli ka ole, keskpärane on palju kindlam olla, siis riik toetab sind. Kas kujutate ette Olümpiamänge, kus viimased 3/4 võistlejatest saavad kaela kuldmedali ning rahvas kannab neid koju saabudes kätel, nendest edukamad 11 protsenti saavad hõbeda ning ülejäänud, kõige kiiremad, ei saa mitte pronksi vaid noomituse, et järgmisel korral ära üle pinguta? Lisaks astmelisele tulumaksule on kavas peatada sotsiaalmaksu langetamine. Ometigi on just tööjõumaksude kõrge tase see, millega tuleb võidelda, et motiveerida ettevõtjaid uusi töökohti looma. Mis peaks innustama sellistes tingimustes treenereid (loe: ettevõtteid) uusi tippsportlasi treenima (loe: kõrgepalgalisi töökohti looma ehk kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste siia meelitama)? Selliseid mänge ei ole kunagi korraldatud, aga miskipärast meie üritame jälle innovaatilised olla. Ei-ei, me ei ole Eestit ehitades pidanud silmas sellist innovatsiooni.

 

Eesti on tõusnud e-Estoniana maailmakaardile eelkõige seetõttu, et oleme suutnud olla nutikad, loovad ja paindlikud, ettevõtlikud. Elektrooniline valimissüsteem, e-valitsus, e-tervis, e-maksuamet, e-pangandus, digiallkiri, mobiil-ID ja e-residentsus on ehk ilmekamad näited, miks meid tuntakse. Võib-olla tundub see kõigile juba liialt iseenesestmõistetav, kuid teadvustamaks, milline väärtus see tegelikult on ning milline on selle positiivne mõju meie peamisele ressursile, ajale, tasub kord mõnda teist riiki külastada. Riigireformi juhtrühmas Eesti riigi visiooni aastaks 2030 välja töötades seadsime IT-temaatika teadlikult kõiki valdkondi läbivaks suunaks, sest näeme seal vaatamata juba saavutatule endiselt tohutut potentsiaali, kuidas meie inimeste elu veelgi paremaks muuta. Uues võimuleppes ei ole sellesuunalistest arengutest aga suurt midagi, nimistus pole kahjuks ka eestkõnelejaid. Mõistan, et egas sellesse dokumenti kõik mahugi, kuid ometigi on see suunapaber, mis kajastab prioriteete. Ja seda prioriteeti seal ei ole. Palun lisage see sinna, kindlasti!

 

Tüdimuseni on viimastel nädalatel räägitud peaministrierakonna lepingust Ühtse Venemaaga. Kahjuks on inimloomus selline, et kui piisavalt kaua millegi ümber kedrata, siis ta väsib ning tähelepanu hajub järk-järgult muudele teemadele. Sõda Ukrainas sai alguspäevil palju tähelepanu, samuti Süürias toimuv, kuid see on kuudega kahjuks hakanud meie fookusest justkui eemalduma. Seda ei tohi lasta juhtuda, vaatamata sellele, et uusi uudiseid tuleb aina peale. Nii ei tohiks lasta end petta ka nendel, kes ütlevad, et “ära hakka jälle selle lepinguga peale”. Minu arvates on see probleem ning jääb jätkuvalt selleks. Õigupoolest ei ole seal lepingus küll midagi sellist, mida kremlimeelsed keskerakondlased ka lepingu puudumisel tegemata jätaksid. Kuid kui üks kokkulepe on nii kergekäeliselt külmutatav ja sobival hetkel taas üles sulatatav, siis kas meil kodanikena ei peaks olema kartust (või ehk lootust), et ka valitsev koalitsioonilepe, või ükskõik mis lepe, võiks sobival hetkel saada külmkappi pandud või sealt taas välja võetud. Kasvõi näiteks kokkulepe panustada minimaalselt 2% SKT-st riigikaitsesse. Iga mõtlev inimene saab aru, et leping Ühtse Venemaaga on täna eelkõige Keskerakonna venekeelse valijaskonna garant 2017. aasta kohalikeks valimisteks. Küll aga jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks seda välja kardetakse öelda. Jutt protokollist, mitte lepingust ning külmutatust veel pealekauba, on muidugi naeruväärne ja võinuks olemata olla.

 

Üks väga oluline põhimõte, millest pikalt opositsioonis olnul ongi keeruline aru saada, ilma irooniata, on see, et mida suurem on kingikott, seda rohkem peab jõuluvana oma rahakotti tühjendama. Ja nii kurb kui see ka pole, jõuluvana rahastame tegelikult me ise. Mida suuremaid toetusi, riiklikke üürikortereid, tasuta ühistransporti või mis iganes roosamannat kokku lubatakse, seda enam riik meilt ju ka võtab. Raha ei teki kuskilt juurde, me ise maksame selle ringiga kinni. Oleme siiani lähtunud loogikast, et inimesel oleks endal võimalikult suur vabadus otsustada, mida oma teenitud rahaga peale hakata, seega oleme maksukoormust (tööjõumakse) võimaluste piires järk-järgult alandanud. Katteallikana oleme pigem kasutanud tarbimise ja nö pahede maksustamist. Praegu aga tehakse heateo kattevarjus tegelikult sigadust, seda riigi rahandusliku vereringe (loe: inimeste heaolu) kõige olulisema teguri, progressi, arvelt. 

 

 

Lauri Luik

riigikogu liige

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Tulevikupension eeldab ohjade enda kätte võtmist

Sain möödunud nädalal pangalt kirja, kus antakse ülevaade minu teise pensionisamba hetkeseisust. Kolmandas kvartalis oli fondi tootlus 2,47 protsenti, kahe aasta keskmine aga 1,46. See tähendab, et fondihaldur on suutnud minu 100 eurost kahe aasta jooksul välja võluda 1,46 eurot aastas. Lisaks oli seal kirjas märge: “Eelmiste perioodide tootlus ei garanteeri fondi järgmiste perioodide tootlust.” Kuidagi väga iroonilisena kõlab see antud kontekstis. Muidugi pole see minu jaoks mingi üllatus, pigem järjekordne kinnitus veendumusele, et minu generatsioon ei saa jätta oma vanaduspõlve eest hoolitsemist fondijuhi hoolde.

 

Ei pea olema selgeltnägija, ennustamaks, et kui maksumaksjate arv väheneb ning ülalpeetavaid tuleb aasta aastalt juurde, siis pidu igavesti kesta ei saa. Selles valguses on pensionide rahastamise temaatika igal juhul aktuaalne. Valus, aga päevakorraline. Olenemata sellest, et kümnekonnaks aastaks on kindlus pensionide väljamaksmiseks olemas, ja usun, et tegelikult veelgi pikemaks ajaks, tuleb juba täna mõelda, kuidas edasi. Sest paratamatult saab minuealisi eesootav olema ebamugav ja esialgu harjumatu. Parem, kui kohanemiseks antud aeg on pikem ning selge nägemus uuest süsteemist varakult olemas. 

 

Pensionisüsteemi vananeva ja kahaneva rahvastikuga kohandades on seni räägitud laias laastus kolmest alternatiivist: maksude tõstmisest; pensioniea kergitamisest või täiendava välistööjõu siia meelitamisest. Kõik variandid on ebamugavad ning ühiskonnas üsna tundlikud. Siiani oleme samm-sammult, käsikäes oodatava eluea pikenemisega tõstnud pensioniiga, välistades massiimigratsiooni ja maksutõusud. 

 

Valitsus jõudis viimasel kabinetinõupidamisel seisukohale, et 2027. aastast tuleb pensioniiga siduda oodatava elueaga ja inimesed saavad võimaluse ise valida, millal pensionile jääda. See otsus tundub ümbritsevaid olusid ja tulevikutrende hinnates igati mõistlik, kuid on vaid üks osa võrrandist.

 

Pensionide jätkusuutlikuks finantseerimiseks otsitakse uudseid lahendusi juba mõnda aega. Mis kõige lahedam, mitte ainult riigisektoris. Noored ettevõtjad on algatanud mõttetalgud, leidmaks ka meie põlvkonnale toimivat lahendust. Pole muidugi üllatus, et kandvat rolli nähakse siin inimese senisest suuremal omafinantseeringul, erakindlustusel, üldisel finantskirjaoskuse tõusul, aga ka oodatava eluea pikenemisel, suuremat väärtust loovate töökohtade loomisel ning maailmatasemel spetsialistide siia meelitamisel jms. Teisisõnu lähtutakse printsiibist, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika, mille eelduseks on omakorda kasvav haritus. 

 

Tänastel eakatel ning peagi pensioniikka jõudvatel inimestel pole tarvis muretseda, toimiv süsteem kannab nende eest hoolt. Küll aga on minuealistel turvaline eeldada, et 30-40 aasta pärast baseerub pensionisüsteem mõneti teisel loogikal. Koolinoortega vesteldes on minu soovitus neile olnud võtta tänast pensionisüsteemi kui võimalikku boonust. Minu hinnangul on kahe samba omamine igati ratsionaalne, kuna ka riik panustab sellesse. Kolmanda, perspektiivis tegelikult kandva samba, olen soovitanud ehitada ise. Minuvanustel on küll loodetavasti aega, kuid õige aeg alustamiseks on nüüd ja kohe.

 

Mulle meeldib väga ütlus, et kui soovid kahekordistada oma sissetulekut, siis kolmekordista panust enese harimisse. Finantskirjaoskuse arendamine on tänases maailmas ülimalt oluline. Rahast rääkimine on inimestele aga tihtilugu tabu. Kuid siis ei maksa ka imestada, miks valdav osa maailmast, suur hulk valitsusi kaasa arvatud (va Eesti), laenuorjuses või finantsilises raskuses vaevleb.

 

Täna tööjõuturule sisenev generatsioon peab finantsidega ümberkäimist hoolikalt õppima. Enamik raha-aabitsaid rõhutavad põhimõtet panna konkreetne protsent oma sissetulekust kõrvale, investeerida see kasumit tootvatesse varadesse ning reinvesteerida teenitud kasum. Siis hoolitseb liitintress teel pensioniea poole kõige muu eest juba ise. Ja siin ei pea ma silmas 1,46-protsendilist keskmist tootlust vaid vähemalt viis korda kõrgemat. Ometigi, kui küsin kümnelt ettejuhtuvalt noorelt, kas nad panevad oma sissetulekust midagigi kõrvale, vastab enamik “ei”. Ja see ei olene antud juhul palga suurusest. Muidugi ei ole see kõik nii mustvalge ja lihtne, et muudkui säästa, investeeri ja reinvesteeri. Stabiilset tootlust tagavaid investeeringuid peab oskama otsida, kuid kindlasti ei ole see võimatu, sest arvestatav hulk inimesi teeb seda edukalt iga päev. 

 

Olen soovitanud noortel enne investeerima hakkamist lugeda läbi vähemalt 25 finantsalast raamatut, 50 on veelgi parem. Hädavajalik on järjepidevalt jälgida, mis majanduses ümberringi toimub, et prognoosida trende ning tunnetada majandustsükleid. Ajapikku tekib vajalik tunnetus, oskused ning kindlus. Tänapäeval on inimestel rohkem investeerimisvõimalusi kui eales varem. Loomulikult on igaühe investeerimisportfelli sisu tema enda teha, sõltuvalt riskitaluvusest ja võimalustest, kuid teatav riskide hajutamine võiks olla reegel. Olgu selleks siis oma ettevõte, kinnisvara, väärismetallid, aktsiad, võlakirjad, välja antavad laenud, intellektuaalomand või miski muu, oluline on hajutada riske. Erinevad varaklassid käituvad teatud “finantsaastaaegadel” erinevalt, sellest on soovitatav ka oma sammast ehitades lähtuda. Kindlasti ei saa nimetada riskide hajutamiseks näiteks pelgalt erinevate valdkondade ettevõtete aktsiate ja võlakirjade ostmist, nagu minu panga teise samba pensionifond teeb, tegu on siiski vaid ühe varaklassiga. Seda on tark silmas pidada.

 

Tulles isikliku kolmanda samba ehitamise juurest tagasi pensioniea juurde, siis jagan ma täielikult hoiakut, et noortel maksab valida selline eriala ja töö, mida tehes ei tekigi kunagi tahtmist pensionile minna. Imetlen selliseid inimesi, nad pole õnneks sugugi väga haruldased. Kui mingil põhjusel tekib pensionile minekuks siiski vajadus, on meil olemas finantskindlus, mida samm-sammult, igal palgapäeval oleme ise üles ehitanud. Ja kui veel ka riik midagi juurde maksab, siis on eriti hästi. 

 

Ma ei ole naiivne ega eelda, et kõigist tänastest noortest saavad finantsgurud. Kindlasti on ka tulevikus paratamatult mingi hulk inimesi, kes vajavad suuremat lisatuge riigilt. Kuid panustades finantskirjaoskuse senisest märgatavalt intensiivsemale õpetamisele võime eeldada, et suudame koormat riiklikele pensionifondidele leevendada ja abivajajatele ka tulevikus lisatuge anda.

 

Lauri Luik

riigikogu liige

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Neuroteadusel põhineva õppekorralduse seminar meelitas Riigikogu konverentsisaali koolijuhte ja õpetajaid täis

Meid ümbritsev maailm on liikunud infoajastust loova ja innovaatilise ühiskonna faasi, kuid suur osa meie õppekorralduslikest meetoditest pärineb jätkuvalt industriaalperioodist. Eksponentsiaalselt kasvava infohulgaga toimetulekuks ning tänapäeva ühiskonnas läbilöömiseks, kus loovus ja innovatsioon on peamised märksõnad, on tarvilik, et ka õppemetoodikad ajaga sammu peaksid.

neuroseminar

Eilne neuroteadusel põhineva õppekorralduse seminar meelitas Riigikogu konverentsisaali koolijuhte ja õpetajaid täis. Tagasiside põhjal tundus, et loengud pakkusid meie haridusliidritele sügavat huvi. Oli ka neid, kes soovisid käsitletavat mudelit oma koolis riikliku õppekava kõrval proovida. Usun, et see on Eestis edukalt tehtav ning pakub võrratuid väljavaateid meie noortele. Neuroteadusel põhinev õppesüsteem on edukalt kasutusel näiteks Kanadas, kus standardtestide tulemused on võrreldes piirkonna keskmisega tõusnud märkimisväärselt.

Põneva avaloengu aju ehitusest, arengust ja õppimisvõimest pidas aju-uurija, Tartu Ülikooli neuropsühhofarmakoloogia osakonna juhataja professor Jaanus Harro.
Külalislektoritena astusid üles 30-aastase teadustöö ja praktikakogemusega mehed Kanadast ja USA-st, Imaginal Education’i tegevjuht Thomas Rudmik ning Advanced Learning Institute’i juht JW Wilson.

Aitäh Sulle RolandKerttuKristjanAnnikaToomasLaine ja Janar.

Lisalugemist: http://imaginaleducation.com

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Sõidueksamite tegemise võimalus kodukohas säilib

Suvel olin kriitiline: “Maanteeameti plaan kaotada võimalus nt Haapsalus A- ja B-kategooria sõidueksamit sooritada, on risti vastupidine sellele, millisena mina riigireformi kavandatavaid mõjusid näen. Riigireformi, sh erinevate ametkondade töö reformimise eesmärk on parandada teenuste kvaliteeti ja tõsta majandamise efektiivsust, kuid selle kõige juures on ka kolmas, mitte vähem tähtis tahk, see on teenuste kättesaadavus. Ja kättesaadavus ei tohi minu hinnangul halveneda.”

Maanteeameti juht on mõistlik mees, kellega annab argumenteeritult rääkida. Tulemuseks on see, et ka edaspidi saab sõidueksameid kodukohas teha. Tänud, see oli regionaalpoliitiliselt tark otsus.

https://www.mnt.ee/…/maanteeameti-reformikava-uuendati-luua…

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Robert Kiyosaki Riigikogus

Tore on kohtuda Õpetajaga. Robert Kiyosaki on ilmselt mees, kelle finantsnõuanded on jõudnud kõige suurema auditooriumini maailmas. Mis seal salata, omal ajal sai soetatud kõik tema “Rich Dad, Poor Dad” sarjast ilmunud raamatud. Suur osa minu investeerimisalasest vundamendist on selle mehe abiga ehitatud. Endale omasel ehk pisut ühiskonnakriitilisel viisil on see mees mõjutanud suurt osa tänapäeva noortest, kes on alustanud finantsalast valgustusteed. Oli ülimalt lahe teda riigikogus võõrustada, rääkida investeeringutest ja tema finantsfilossoofiast, aga ka Eesti poliitikast ja meie parlamendist. Aitäh RolandKristjanAnnikaAnna-Liisa ja Jana.

 

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Eestis uuritakse neuroteadusel põhineva õppekorralduse kasutuselevõttu

Täna toimub riigikogus neuroteadusel põhinevat õppekorraldust tutvustav seminar koolijuhtidele.

„Eksponentsiaalselt kasvava infohulgaga toimetulekuks ning tänapäeva ühiskonnas läbilöömiseks on tarvilik, et ka õppemetoodikad ajaga sammu peaksid. Neuroteadusel põhinev õppesüsteem on edukalt kasutusel näiteks Kanadas, kus standardtestide tulemused on võrreldes piirkonna keskmisega tõusnud märkimisväärselt,“ selgitas seminari eestvedaja, riigikogu teaduse ja innovatsiooni toetusrühma liige Lauri Luik.

kava

“Oleme seminarile kutsunud kaks selle valdkonna absoluutset tippu USA-st ja Kanadast, et nad jagaksid oma kogemusi meie õpetajate ja koolijuhtidega. Lisaks oleme palunud esinema maailma tippklassi kuuluva aju-uurija, Tartu Ülikooli professori Jaanus Harro. Usun, et neuroteadusel põhinev õppekorraldus on edukalt integreeritav meie riikliku õppekavaga ning see pakub võrratuid väljavaateid meie noortele,” lisas Luik.

Seminaril riigikogu konverentsisaalis otsitakse täna kl 16-19 vastuseid küsimustele: miks tänane õppekorraldus vajab uuendust? Kuidas kiirendada õppimisprotsessi? Mida meil on ajult õppida, ja kas see on võimalik? Kuidas on võimalik neuroteadusel põhinevat koolisüsteemi Eestis kasutusele võtta?

Seminari avasõnad ütlevad riigikogu liige Lauri Luik, MTÜ Edu Akadeemia juht Roland Tokko ja Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees Toomas Kruusimägi.

Teemasid avab Tartu Ülikooli neuropsühhofarmakoloogia osakonna juhataja professor Jaanus Harro. Rahvusvahelisi kogemusi jagavad neuroteadusel põhinevat õppimisprotsessi uurivate institutsioonide juhid, Imaginal Education’i tegevjuht Thomas Rudmik ning Advanced Learning Institute’i tegevjuht JW Wilson.

Otseülekannet saab vaadata siit.

Lisainfot teema ja esinejate kohta leiab siit.

 

Lisainfo:
Lauri Luik
Seminari korraldaja, riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige
lauri.luik@riigikogu.ee
+372 56659599

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Aeg on hoolima hakata- keelustame karusloomakasvatused

Riigikogu töölauale on taas jõudnud karusloomakasvatuste keelustamise teema. Üldiselt vaba ettevõtluse suure toetajana olen ma karusloomafarmide, tsirkuste jms osas teist meelt. Ma leian, et oleme inimkonnana jõudnud sellisesse arenguetappi, kus peaksime elava hävitamist ja ekspluateerimist hakkama tõsiselt piirama. Ma ei ole naiivne, arvates, et suudame lähiajal täielikult loodust säästvale ja seda austavale toimimisele üle minna, kuid viimane aeg on suund sinna poole võtta. Igapäevaste olmemurede kõrval peame end sundima mõtlema ka laiemalt, nii umbes 100-200 aastat tulevikku. Tegelikult ei pea ma silmas pelgalt karusloomi ja tsirkust, vaid kogu elusat loodust tervikuna. Millise Maa ja suhtumise loodusesse soovime pärandada oma järeltulevatele põlvedele? Eetikale tuleb selle kõige juures kõvasti ruumi juurde teha, oma ego, mugavuste ja harjumuste arvelt, paraku. 

Olgu öeldud, et ma ei räägi antud kontekstis loomsest toidust meie laual. Inimene on aastatuhandeid liha söönud ning seda trendi ma murda ei püüa. Ehkki, ma jätkuvalt ei saa aru, miks inimesed peaksid krokodilli liha sööma või ninasarviku sarve tarvitama. Kuigi on ka neid, kes edukalt loomsest toidust sootuks loobunud. Küll aga pean ma silmas tarbetut loomade ja looduse tapmist ning ärakasutamist raha, edevuse, meelelahutuse ja mugavuse eesmärgil. Olen isegi poolel teel, ei häbene tunnistada. Mul on ka praegu jalas nahast kingad, tõsi, need on materjalist, mis on saadud lihatööstuse jääkidest. Aina enam teen ka rõivaid jm oste sooritades selles osas teadlikke valikuid. Loomade tsirkuses ei käi ma aga enam ammu. Me kõik areneme. Just teadlikkuse suurendamisele ma soovingi tähelepanu pöörata. Muideks, tänapäevane tehnoloogia võimaldab edukalt toota tervisele sõbralikke materjale, mis hoiavad meid vajadusel soojas ning näevad ka efektsed välja. Hoiakute ja suundumuste muutused on valusad, tean seda omast kogemusest. Kuid targem suudab, me ju tahame olla targad.

Lauri Luik
riigikogu liige
Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Ilusat õpetajate päeva!

Reeglina olin ikka mina see, kes kooliajal õpetajate närvirakke kulutas ning halle karvu pähe ajas, kuid mõnel puhul tehti mo meelest ka mulle pisut ülekohut.

Minu suhted füüsika õpetaja Kristiga olid kirglikud. Mulle meeldis väga ta karakter ja kummaline olek, tugev karisma ning täiesti omamoodi huumorimeel, aga ka tema arukus. Minu huumor talle ilmselt väga ei istunud. Kuid tema totaalselt teistmoodi hoiak ja autoriteet tekitasid siirast austust. Kristi oli õpetaja, kes suutis oma ainet müüa nii, et sa ei osanudki ette kujutada, et maailmas midagi teist nii olulist kui füüsika tund üldse olemas on. Ta tekitas oma aine vastu tõelise aukartuse (kusjuures täpselt sama tunde oskas tekitada ka prof Bender TTÜ kõrgemas füüsikas). Midagi umbes sellist, et kui sa füüsikat ei oska, siis väga selles elus välja ei vea, naist ei leia, raha teenida ei suuda ning üleüldse oled täiesti mõttetu ajudeta olevus. See kõik pani mind füüsikat õppima ning endalegi üllatuseks avastasin, et olen TTÜ raamatukogus ja töötan läbi legendaarse Igor Saveljevi Füüsika I, Füüsika II ja Füüsika III osa- kõikide tehnikainimeste õudusunenägu ja armastust- inseneride Piiblit. Ma ei tea, mida maailm talle võlgu oli, et ta otsustas inimkonda selliste üllitistega terroriseerida.

Aga tagasi gümnaasiumi füüsika tundi. Oli üks järjekordne kõige olulisem päev meie elus, õpetaja Kristi rääkis tahvli ees midagi väga tähtsat, mina oma pinginaabriga kuskil keskmises reas. Ühtäkki käratas ta mind püsti ja küsis oma läbitungivalt kavala pilgu ning naljaka naeratusega: “Nii, Luik, ütelge mulle, mis on kiirendus…” Tõusin suhteliselt kindlalt püsti, kuna teadsin vastust, ja ütlesin: “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” “Kuidas, ei kuulnud…?” ütles õpetaja. “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” kordasin valjult ja selge häälega. “Ei kuulnud, ei tea jah, pole õppinud, Luik… istuge, ÜKS.” Istusin, veidi hämmingus, et kas seadused on vahepeal muutunud või mis… aga igal juhul polnud mul enam midagi lisada. Siis palus õpetaja Kristi tõusta meie klassi kõige vaiksemal, kuid ka ühel kõige targemal tüdrukul, Mallel. Ta kordas oma küsimust. “Malle, palun öelge härra Luigele, mis on kiirendus!” “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” ütles Malle talle tavapärasel malbel ja tasasel moel, peaaegu kuuldamatult. “ÕIGE, Malle, väga tubli! Kümme, istuge. Jätke nüüd endale meelde, härra Luik, kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” Klassi läbis meeleolukas kihin, mina olin muidugi täielikus hämmingus. See oli siis esimene juhtum.

Teine kord oli mõned aastad varem, põhikooli viimases klassis ilmselt. Olin suure vaevaga ehitanud poiste tööõpetuse tunnis sellise vahva puust pingi, kus istumise all pehmendusega kaunis kangas. Ikka väga palju sai sellega vaeva nähtud. Samas oli mul üks hea klassivend, kes polnud end viimasel ajal tööõpetuse tunnis kordagi näidanud ning kuna kätte oli jõudnud hindamise aeg, palus ta mult tooli laenuks. Mis seal ikka, sõpra tuntakse hädas. Tõmbasime istmele uue katte peale, et pingi välimust veidikenegi muuta ning sõber ruttas sellega õpetaja juurde, endal selline näga peas nagu oleks viimased pool aastat kodus ainult selle pingiga tegelenud. Õpetaja uuris ja puuris “tema” kätetööd ning pani hindeks väga hea ehk üheksa. Super, mõtlesin, nüüd on mul ka hea hinne garanteeritud. Võtsin pealmise kanga maha ning mõne aja pärast läksin oma pingiga enda üheksat välja teenima. Õpetaja vaatas seda tükk aega, leidis nii mõnegi lohakusvea ning ütles: “On ka ilusamaid pinke olnud, paneme seitsme.” “Whaaaat?” oli mu ainus emotsioon sel hetkel. See oli siis üks nendest kordadest, kui elu tutvustas mulle põhimõtet, et ükski heategu ei jää karistuseta.

Olin jõudnud gümnaasiumi eelviimasesse klassi ning käimas oli üks mu lemmiktunde kehalise kasvatuse kõrval, matemaatika. See mulle meeldis, õpetaja oli lahe ning kuna õppisin samal ajal Tartu Ülikooli täppisteaduste koolis nö kaugõppes matet, siis tundus kõik suhteliselt loogiline. Eelmisel korral oli olnud tunnikontroll ning õpetaja jagas klassi ees välja parandatud lehti. Lahe ootusärevus oli taas sees, nagu iga kord sellistel puhkudel. Kõige lollim hinne oli minu meelest seitse (see tähendab eesti keeles neli miinusega). See on midagi umbes sellist nagu Kaabermaa neljas koht olümpiamängudel. No ja muidugist olin ma mingil imekombel just seitsme saanud, nagu paari aasta eest tööõpetuses, mäletate. Samas oli klassivennal, kelle nime ma jätan rahu huvides teadlikult nimetamata, täpselt identne ülesandelahendus. No 100%, aga ainult teine käekiri. Ja tema hindeks oli üheksa. Ebareaalne, mõtlesin, kuidas see saab olla võimalik. Ma ei ole kunagi pealekaebajaid sallinud, veel vähem seda ise teinud, kuid kuna teadsin, et klassivenna lahendus oli õige ning talle kuidagi kahju tekitada ei saa, läksin õpetaja juurde, enda ja teise poisi tööd näpus. Näitasin neid ja küsisin: “Õpetaja, siin on mingi jama või selge ebaõiglus, oleme täpselt samamoodi ülesande lahendanud ning mul on hindeks seitse, klassivennal üheksa,” ütlesin hämmeldunult. Õpetaja vastas nii, et see jääb mulle eluks ajaks meelde: “Aga Lauri, vaadake… kas Arno oleks saanud Tootsiga sama hinde, kui nende tööd oleksid olnud identsed… Arnolt eeldame ju ikka rohkemat.” Selline tunne oli, nagu keegi oleks ämbriga külma vett pähe kallanud. Totaalne õiglusetus, mõtlesin, olin löödud. Aga teha polnud midagi. Arno oli ju loomult vaikne poiss, polnud ilus enam vaielda. Mind rõõmustas ainult teadmine, et sain jälle juurde ühe laheda loo, mida kunagi meentada. 🙂

Kui nüüd tagantjärele seda kõike hinnata, siis on kõigis neis praeguseks juba naljakana tunduvates juhtumites peidus väärt õppetunnid, tarkus, mida tuli omandada ridade vahelt. Aitäh Teile, head õpetajad, kõige eest!

Ilusat õpetajate päeva!

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Tühjasedelimeeste pidupäev

Poliitikas pole mõtet solvunud ega masendunud olla. Valimistel on kahjuks suhteliselt tavapärane, et mingi osa inimestest ei hooli. Ei saa siis ju ka rahvaesindajad kuidagi oma rahvast kehvemad olla. Tühjasedelimehed võiksid aga küll end korraks järgmise aasta 15. oktoobri õhtusse mõelda. Kui tore oleks valijatelt sama signaal saada?

Spordivõistlustega paralleele vedades võib öelda, et kvalifikatsiooninormi keegi ei täitnud, kuid kõige parem, alates parlamendi esimesest voorust, oli Siim Kallas. Tõsi, minu suureks üllatuseks näitasid ka konkurendid bobbeamonlikke sooritusi, olgugi, et need ei lähe ajalukku. 

See ongi sügavalt subjektiive, austades siiralt teisi presidendikandidaate, aga minu hinnangul sel korral Siimule võrdset vastast ei olnud. Ma püüdsin olla nii empaatiline ja objektiivne kui suutsin. Nagu olen kirjutanud, lähtusin oma valikut tehes väga konkreetsetest kriteeriumitest, kõrvutades kandidaatide (nii sise- kui välispoliitilisi) kogemusi, kontakte, oskusi, poliitilist tunnetust, erudeeritust, visioone ja karismaatilisust. No ei pääse keegi nende kriteeriumite alusel samasse liigasse. Mees, keda ma nägin Eesti presidendina juba väikse poisina, pidi vastu võtma kaotuse. Seda oli valus vaadata. Umbes sama tunne, nagu Messi oleks Nõmme Kalju poolkaitsja poolt pikali joostud ja lisaks veel punase kaardi ka saanud.

Muidugist ei tähenda see kõik enam midagi. Nüüd tuleb vaadata tulevikku. Inimesed ootavad, Kadriorg ootab. Kui me totaalselt põhiseaduslikku kriisi ei taha, siis peab tulevasel presidendil enne üles seadmist 68 häält koos olema. See eelab, et jonnimine tuleb järgi jätta ning erakonnad peavad hakkama tõsiselt ühisosa otsima. Kui Siim Kallas seda ei suutnud, siis ilmselt ei ole teist erakondliku kuuluvusega kandidaati, kes võiks parlamendis valitud saada. See eeldab, et ringi tuleb laiendada, mis omakorda tähendab seda, et osa minu valikukriteeriumeid ei leia enam vasteid. Tõenäoliselt saab ka nii, aga see on riskantsem ja keerulisem. Praeguses seisus tundub mulle, et tulevane president peab olema klassist “JüriLuik” või “ArvoPärt”. Kes ta olema saab… eks tuleb homme otsima hakata.

Ja viimaks, presidendi valimise kord tuleb ära muuta. Minu hinnangul võiksidki valimised toimuda valijameeste kogus ning lisanduda võiks kolmas voor, kus otsustab lihthäälteenamus.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Ei ole päris ükskõik

Laupäeval valime presidenti. Usun, et saame endile tubli riigipea. Valikut tehes tasub olla hoolas, sest sugugi mitte kõik kaardid laual pole trumbid. On ka jokkereid, kelle tegelikku palet ei pruugita pelgalt teledebattide põhjal teada.
 
Kuigi võib tunduda, et presidendi institutsioon on vaid ilus visiitkaart, on selle mõju Eesti tulevikule ja kuvandile välismaal üsnagi arvestatav, ja see loeb palju. Mitte vähem tähtis on presidendi roll ühiskonna liitja, sihiseadja ning hoiakute loojana riigi siseselt, juhina, kelle taha rasketel aegadel koondutakse. Eriti, kui soovime avatud, kasvava heaoluga, eduka ning innovaatlise Põhjala riigi kuvandit edasi kanda.
Foto on illustratiivne ega kajasta autori isiklikke seisukohti :)

Foto on illustratiivne ega kajasta autori isiklikke seisukohti 🙂

Seetõttu on presidendikandidaatide kogemused, vaated ja taustsüsteem väga olulised. Olen kõigi siiani välja käidud presidendikandidaatidega ühel või teisel viisil kokku puutunud, jälginud nende väljaütlemisi, käitumist ja suhtumist teistesse inimestesse. Seda nii eelnevatel aastatel kui ka nüüd, kus valimiskampaania on täies hoos. Tean, millised nad on inimestena, milline on nende taust ning suhtlusringkond, milliseid vaateid nad esindavad. Peab ütlema, et kõik on omal moel tublid ja ettevõtlikud eestlased, kuigi mõnda neist presidendina küll ette ei kujuta.
Milline võiks olla Eesti riigipea? Meie President.
 
Muidugi on see subjektiivne, kuid kujutage kord erinevaid presidendikandidaate esindamas meie riiki ÜRO peaassambleel, kohtumisel USA presidendiga või suhtluses Venemaaga. Kujutlege neid lahendamas suuri kriise, juhtimas riiki katastroofi ajal. Teadvustada maksab ka seda, et president peab omama häid välispoliitilisi ja julgeolekualaseid kontakte, kogemusi ning tunnetust. Inimesed ei tohi oma riigipea väljaütlemiste pärast piinlikkust ega veelgi enam, hirmu tunda. Kujutage kandidaate ette ka meie rahva esindajatena, sihiseadjate ning üldiste hoiakute eestkõnelejatena või näiteks 24. veebruari kõnet pidamas… Ja viimaks, üritage aimata ka taustajõude, kes neid inimesi siiani kujundanud on ning kelle huve nad tegelikult esindavad.
 
Ei ole päris ükskõik, kes laupäeval presidendiks saab.
Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Targa riigi reform

Valitsuse esimese tööaasta üheks põhiliseks väljakutseks oli haldusterritoriaalne reform. Oleme koalitsioonipartneritega võtnud riigivalitsemise teema ette terviklikumalt kui varem. Järgmisena ootab meid ees riigivalitsemise reform. Nimetaksin seda targa riigi reformiks.

Selle eesmärk on tõhusa ja ressurssidega säästlikult ümberkäiva riigivalitsemise ja juhtimise keskkonna loomine. Tahan rõhutada, et riigi õhukeseks lihvimine ei ole antud reformi puhul eesmärk omaette. Meie siht on määratleda võimalikult selgelt riigi ülesanded ning delegeerida kõik funktsioonid, mida erasektor saab edukamalt täita, vähendades seejuures dubleerimist. Riigireformil on mõte vaid siis, kui reformi tulemusel on riigi tuge senisest enam tunda ka väljaspool pealinna.

Sümboolselt meenutab mulle riigireform vana lugu sellest, kuidas Henry Ford olevat palganud oma ettevõtte tootlikkuse parandamiseks eksperdi, kes pidi tema tehast inspekteerima. Ülesanne oli Fordi sõnades lihtne: „Otsi välja ebaproduktiivsed töötajad, ütle mulle, kes nad on ja ma lasen nad lahti!“ Ekspert tegi oma ringid, kaustik käes ära ja tuli Fordi juurde raportiga: „Ma leidsin probleemi ühe Teie töötajaga. Iga kord, kui ma temast möödusin, istus ta jalad laual. Mitte kunagi ei teinud ta midagi. Ma kindlasti soovitan temast lahti saada.“ Kui Ford kuulis selle töötaja nime, raputas ta pead ja ütles: „Ma ei saa teda vallandada. Ma maksan sellele mehele mõtlemise eest – ja täpselt seda ta teebki.“

Foto: Priit Mürk

Foto: Priit Mürk

Targa riigi eeldus on aus peeglisse vaatamine, sisuline analüüs. Viimase aasta jooksul koostasid rahandusministeeriumi ametnikud ja eksperdid 700-leheküljelise põhjaliku riigi ülesannete analüüsi. Selle käigus vaadati välisekspertide seniseid hinnanguid Eesti riigi toimimisele, kaardistati asutustevahelisi ebakõlasid, intervjueeriti kõikide ministeeriumite juhtkondi, saamaks neilt sisendit riigireformiks.

See on tõenäoliselt kõige põhjalikum röntgenpilt Eesti valitsussektori töökorraldusest, mis kunagi tehtud. Sisendina on kasutatud ka riigihalduse ekspertide, ettevõtlusorganisatsioonide ja teiste huvigruppide ettepanekuid. Eesti Koostöö Kogu, Praxise, Riigireformi nõukoja ja ülikoolide soovitusi.

Selle põhjaliku analüüsi järeldused on jaotatud fookusvaldkondadeks, igaüks koos konkreetsete ettepanekutega edasiseks tegevuseks. Valdkondadeks on riigi transpordipoliitika juhtimine, tervishoiu juhtimine, välisabi andmisega seotud funktsioonide tsentraliseerimine, riigi IKT süsteemne konsolideerimine, maavalitsuste kaotamine ja asutuste pealinnast väljaviimine.

Võib ju küsida, miks seda reformi üldse vaja on. Näiteks OECD võrdluses on  Eesti hästi korraldatud riik. Samas oleme avalikus arutelus kuulnud ja lugenud kriitilisi arvamusi Eesti riigikorralduse aadressil. Ise annaksin meie riigikorraldusele viiepallisüsteemis hindeks neli. Nii mõneski mõttes oleme teistele eeskujuks, näiteks e-lahenduste osas riigihalduses. Samas esineb ka mõttelaiskust ja lodevust, mis ühele kahaneva rahvastikuga väikeriigile kasuks ei tule. Pealegi, aeg ja tehnoloogia areng pakuvad uusi võimalusi muuta riigikorraldus õhemaks, kiiremaks ja paindlikumaks. Meie väljakutse on need parimal moel teoks teha.

Me pole ainsad, kes oma riigikorraldust üle vaatavad – samaga tegelevad ühel või teisel viisil mitmed Euroopa riigid. Ennast reformivad Rootsi, Taani, Iirimaa ja paljud teised. See on aina kiiremini arenevas maailmas hädavajalik.

Kokkuvõttes on riigireformil palju väga olulisi alaeesmärke nagu näiteks kvaliteetsemate ja kättesaadavamate teenuste pakkumine inimestele, maapiirkondade konkurentsivõime kasv, valitsemise mahu vähenemine avalikus sektoris, avaliku sektori tegevuste strateegilise planeerimise, juhtimise ning seire tugevdamine ja eelarvete läbipaistvuse suurendamine.

Sisukad arutelud ja erinevad seisukohad riigikorraldust tõhusamaks teha on igati oodatud. Reformi eduka elluviimise eelduseks ongi targad valikud ja otsused, mis sünnivad põhjalike vaidluste tulemusena. Kuid on oluline, et me lepime ühiskonnas selgelt kokku, millised on üldiselt aktsepteeritavad riigi pidamise reeglid. Sest lõpuks taandub see iga kodaniku elu otseselt puudutavate valikuteni – kas tahame päästjaid või riiklikke restoranitöötajaid, tugevaid maakonnakeskusi või riigi koondumist Tallinnasse jne.

Me teadvustame endile, et riigireformi elluviimine on raske ülesanne. Reformi õnnestumine sõltub väga paljuski avaliku arvamuse toetusest, mis omakorda hakkab kujunema poliitilise ja administratiivse toetuse kujunemise foonil. Lähiajal on riigi ülesannete analüüs valitsuskabineti kolleegide laudadel ja seejärel kogu Eesti avalikkusele kaasamõtlemiseks avatud. Targema riigi nimel.

 

Lauri Luik
Riigikogu riigireformi töörühma juht

 

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Maanteeameti sõidueksamite muutmise plaan ei ole hea mõte

Maanteeameti plaan kaotada võimalus nt Haapsalus A- ja B-kategooria sõidueksamit sooritada, on risti vastupidine sellele, millisena mina riigireformi kavandatavaid mõjusid näen. Riigireformi, sh erinevate ametkondade töö reformimise eesmärk on parandada teenuste kvaliteeti ja tõsta majandamise efektiivsust, kuid selle kõige juures on ka kolmas, mitte vähem tähtis tahk, see on teenuste kättesaadavus. Ja kättesaadavus ei tohi minu hinnangul halveneda. 

 

Täiesti mõistetav, et teenuseid, mida saab pakkuda interneti teel või mille vastu nõudlus on pea olematu, pole otstarbekas väiksemates kohtades füüsilisel kujul pakkuda, inimene saab seda kõike teha kodus või raamatukogus arvuti taga. Arvutiinsenerina kirjutan sellele kahe käega digiallkirja alla. Aga senikaua, kuni sõidueksamit internetis sooritada pole võimalik, ei tohiks ka antud teenuse tänast kättesaadavust piirata. Pealegi on sellele teenusele pidev nõudlus. 

 

Maanteeameti põhjendus toimiva süsteemi muutmiseks on minu hinnangul läbi mõtlemata. Ameti soov, et eksameid antaks pingelise liiklusega linnades, ei lähe kuidagi kokku nende loodava erandiga, mida kavandatakse saarelistele maakondadele. Kes on Kärdlas liigelnud, see teab, millest ma räägin. Loomulikult on ainuõige, et saartel saab ka edaspidi sõidueksameid sooritada, kuid antud kontekstis mõjub maanteameti põhjendus pingelisematest liiklusoludest kurioossena. 

 

Maanteeameti tsentraalse eksamikeskuse loomine, tõstmaks eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustamaks ootejärjekordi ning vähendadamaks korruptsiooniriski, on igati hea mõte, kuid ametkonna siseprobleemide tõttu (nt korruptsioonioht) ei tohi Eesti inimene (ka väiksemates piirkondades elav) kannatada.

 

Minu nägemuses toimub ning areneb aktiivne elu Eestis ka väljaspool Tallinna ja Tartut, mistõttu tuleks ametkondade tegevust planeerides kindlasti silmas pidada ka regionaalpoliitilist mõõdet. Värske ja julge pilguga tuleb üle vaadata kogu tänane riigiaparaat ning tuua teenuseid just piirkondadesse, mitte vastupidi. 

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0