Kes tasub tasuta lõuna? Kui puistame õhukese kihina toetusi kõigile, jäävad tegelikud abivajajad hätta

 
Mõiste tasuta näikse olevat vasakpoole kalduvas poliitikas imerelv, mis toob koju vajalikud hääled. Pakume kõigile tasuta transporti, tasuta kõrgharidust, tasuta hambaplommi, tasuta … Ometigi on see sulaselge inimeste lollitamine. Maailmas ei ole ühtegi tasuta asja, ei avaliku sektori poolt pakutavat, rääkimata erasektorist. Tasuta asjade juttu on lihtne rääkida kergeusklikule valijale, kuid see on ilmselge teadmatule kärbeste päheajamine. Iga mõtlev inimene peaks mõistma, et ringiga maksab oma nö tasuta lõuna kinni igaüks ise, või siis vähemalt emme-issi või kanada onu. Nii on hariduses, ühistranspordis, arstitädi juures, kodus laua taga, kus iganes. Kõik tehtavad kulutused peab keegi kinni maksma ning iga tore asi saab reaalsuseks millegi/kellegi arvelt. 
 
Seega, ei ole meil mingit tasuta ühistransporti, kõrgharidust või hambaplommi. On kellegi poolt tasutud asjad. See roheline buss, mis maja ette veereb ja heldelt kõik peale korjab, on meie endi poolt kinni makstud, nii ka õpetajate ja professorite palgad, kaasaegsed õppehooned, hambaravihüvitis ja kõik muu, mida valitsus nii hirmsasti soovib enda arvele kirjutada. 
 
Toetan maksumaksjana hea meelega õpihimulise ja püüdliku noore kõrgharidust, kes näitab, et soovib saada targemaks. Selle toetuse nimi on stipendium, igati õiglane ja aus instrument, tõsi, võiks olla alati suurem. Isegi nende kõrghariduskulude kompenseerimises olen nõus maksumaksjana osalema, kes pole kõige teravamad pliiatsid, kuid näitavad, et soovivad paremaks saada ning kelle perekonna materiaalne seis lihtsalt ei võimalda neid püüdlusi iseseisvalt toetada. Panustan hea meelega ka nende inimeste ühistranspordi- ning vajadusel muudegi kulude kompenseerimisse, kes oma eluga ise toime ei tule. Selle nimi on vajaduspõhine toetus, mille eesmärk on aidata inimene hädast välja, võttes aluseks leibkonna materiaalse seisu. Küll aga ei poolda ma inimeste raha raiskamist, et seda õhukese kihina mööda Eestimaad mõtlematult laiali määrida, võttes kõigilt ja andes kõigile. 
 
Abivajajat peab aitama, see on kaasaegses ühiskonnas täiesti loomulik. Seepärast toetan kahe käega vajaduspõhiste toetuste maksmist neile, kes oma eluga ise hakkama ei saa, seda eesmärgiga inimesed uuesti rajale aidata. Kurb reaalsus on see, et nii mõnigi, näiteks raskelt haige, jääb elu lõpuni ülalpeetavaks, ja põhjendatult. Nende aitamine on meie püha kohus. Küll aga ei ole loomulik, usutav ega ka jätkusuutlik rääkida mureliku näoga hoolivusest ja tasuta asjadest, mida kõikevõimas riik heldelt kõigile jagab. Kui puistame õhukese kihina toetusi kõigile, jäävad tegelikud abivajajad hätta ehk efekt on vastupidine, sest hädasolija vajaks hoopis rohkem kui talle laustoetusi jagades võimaldada suudetakse. Ärme usu jama juttu tasuta asjadest, eksisteerivad vaid kellegi poolt tasutud asjad, mis kõik on tehtud millegi/kellegi arvelt. Seda maksab ka kevadel valikut tehes silmas pidada.
 
Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.