Maksumaksja kulul kõrgharidus kõigile võimekatele

Vaatamata sellele, et president kõrgharidusreformi seaduse riigikokku tagasi saatis, on allolev lugu lakooniline ülevaade reformi sisust.

Kõrgharidusreformi kavandades oleme seadnud endile kolm peamist eesmärki: tõsta  hariduse kvaliteeti, tagada parem juurdepääs kõrgharidusele ning otsesem väljund tööturule. Maksumaksja kulul saavad kõrghariduse omandada kõik akadeemiliselt võimekad.

Selleks, et riigi kulul õppida, peab üliõpilane ületama talle ette antud sisseastumislävendi (st vastama õppeasutuste seatud kvaliteedikriteeriumitele) ning läbima õppekava täismahus (60 EAP-d aastas). See kehtib üldreeglina eesti keelsetel õppekavadel ning avalik-õiguslikes ülikoolides, kuid seadus jätab neis punktides ka teatavate erandite tegemise võimaluse. Nt erakool võib samuti taotleda riigi rahastamist vastaval õppekaval.

Äsja vastu võetud seaduse järgi asendub riiklik koolitustellimus tulemuslepingutega ja kaovad ära riigieelarvelised ning riigieelarvevälised õppekohad. Riik ja õppeasutus fikseerivad õppe, rahastamise jm tingimused tulemuslepinguga.

Kui üliõpilane õpib täiskoormusega ja omandab õppekavast 100% (60 EAP-d aastas), siis maksab tema õpingute eest riik ehk maksumaksja. Kui 60 EAP asemel läbitakse aga nt 58, siis tuleb üliõpilasel tegemata jäänud 2 EAP eest ise maksta (kuid ülikool võib otsustada selle eest ka mitte raha võtta). Akadeemilise puhkuse ajal on õppetöös osalemine ka edaspidi lubatud, kuid eksamite ja arvestuste sooritamine peab toimuma õppetöö korralisel ajal.

Tulles vastu tudengite soovile, muutsime ainepunktide tegemise paindlikumaks- kumulatiivseks (nt kui esimeses semestris sooritad 40 EAP-d, siis teises võid teha 20. Oluline, et esimeses semestris sooritataks min 30 EAP-d ning aasta peale kokku 60).

Kui õppekoormus langeb alla 75%, siis käsitletakse üliõpilast osakoormusega õppurina ning ta peab osaliselt oma õpingute eest ise maksma (ülempiiri kehtestab valitsus). Kui aga õpitakse alla 50%, siis ei laiene õppurile enam üliõpilase soodustused ning teda käsitletakse kui eksternina õppurit ja õppekulud tuleb täies osas katta endal.

Erakapitali kaasamist kõrgharidusse ei tohi piirata. Seetõttu sai seadusesse säte, mis lubab nii ettevõtetel kui ka eraisikutel taotleda oma vahendite eest õppekava avamist ja õppekohtade loomist. Oluline on, et vastuvõtt neile kohtadele toimuks üldise konkursi alusel. Seeläbi tekib tihedam side tööturuga ning on võimalik kiiremini reageerida tööturu vajadustele.

Kirjeldatud seadusega paralleelselt käsitleme ka uut stipendiumite ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi. Kuigi viimane tuleb riigikokku arutlusele eraldi seadusena. Nii stipendiumite kui ka vajaduspõhiste õppetoetuste eesmärk on kõrgharidusele parema juurdepääsu tagamine. Uue korra järgi hakkavad kehtima kahte liiki stipendiumid. Esiteks erialastipendiumid, mis on mõeldud riigi poolt prioriteetsete, kuid muidu mitte nii populaarsete erialade propageerimiseks (nt pedagoogiõpe, eesti keele filoloogia jms). See tähendab, et seda stipendiumit saavad tudengid, kes õpivad vastaval prioriteetsel erialal. Teine pool stipendiumitest on tulemusstipendiumid, mille taotlemine sõltub otseselt õppetulemustest.Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi eesmärk on toetada sotsiaalselt keerulisemas olukorras olevaid õppureid. Vajaduspõhisus tähendab seda, et toetust saavad vaid reaalselt abi vajavad tudengid ning seda tänasest suuremas mahus.

Kõrgharidusreformi seadust valmistasime Riigikogus ette ligi pool aastat. Kaasasime seadusloome protsessi kõik erinevad osapooled ning arvestasime komisjonis suurt osa tehtud muudatusettepanekutest. Kava järgi rakendub kõrgharidusreform 1. jaanuaril 2013.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
56 659 599
lauri.luik@riigikogu.ee
www.lauriluik.ee

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.