Valimistekarusell on ammu käima lükatud ning kogub aina tuure. Üsna halenaljakas tundub, kui lugeda kohalikku ajalehte (kuid mitte ainult) ja täheldada, mida kõike tehakse selle nimel, et iga hinna eest võimule saada või sinna edasi jääda. Teineteise mustamine on kujunenud justkui tavapäraseks vahendiks mõned kuud enne valimiste päeva. Hale ja kurb. Pange tähele, oktoobris võetakse jälle kätest kinni.
Kui kandideerisin riigikokku, algas minu kampaania umbes 2 aastat enne 2007. aasta märtsi. Ja uus kampaania algas 4. märtsil 2007 ning kestab tänaseni… Ei ole mul olnud tarvis minna isiklikult kedagi solvama või tõrva pähe valama. Mis ei tähenda muidugi seda, et rumalustele tähelepanu ei peaks juhtima. Kuid kõike saab teha tsiviliseeritult ja ilma kibestumata. Kibestumine ja hale tümitamine on minu arvates need nõrkused, mis iseloomustavad nn isehakanud poliitikut. Siin ei ole professionaalsusega mingit pistmist. See on omakasupüüdlik ärplemine.
Olen kogu oma poliitikas oldud aja (alates 1999. aastast) hoidnud seda joont, et poliitik peab olema rahvamees. Ja mitte ainult oma tuttavatele ning valijatele, vaid kõigile. Seepärast ei ürita ma oma kontakte varjata. Ma ei riputa neid üles vaid mõned nädalad enne valimispäeva vaid levitan igal võimalusel. Poliitik peab olema avatud.
Olles töötanud ca 8 aastat vabatahtlikuna, vedanud kohalikku ja üle-Eestilist noorteorganisatsiooni (alates õpilasomavalitsusest ja noorte reformiklubist kuni üliõpilasesinduse ning reformierakonna noortekoguni), olen täheldanud, kui oluline see kogemus poliitiku jaoks tegelikult on. Tundub, et kõige suuremad ärplejad ongi need nn sisseostetud “poliitikud”, kelle jaoks see on töö ning kui see peaks kaduma, siis kaob ka elu. Poliitika ei ole minu jaoks siiani saanud pelgalt tööks. See baseerub just nimelt sel vabatahtlikkuse vundamendil, tahtel teistele enne midagi anda, kui ise saada. Ja ma julgen seda öelda ka riigikogu liikmena, kelle jaoks poliitika on ka osaliselt tema töö.
Mis ma selle jutuga öelda tahan? Soovin anda pisut värskendust ja mõtlemisainet neile, kes leheveerge risustavad ning endi ja teiste aega raiskavad pori loopimisele ning enese puhtaks küürimisele. Ärgem tegelegem sellega. Parem tehke häid ning väärt tegusid ja loomulikult ka teavitage sellest inimesi. Kuid mitte 2 nädalat enne valimisi vaid kogu aeg. Levitage oma telefoninumbrit ja e-maili, et inimesed saaksid teiega otse suhelda ning vajadusel ettepanekuid ja märkusi teha. Veelgi parem, minge rääkige inimestega tänaval.
Head valimisõnne!
