Uuring: õpetajad hindavad kehalises kasvatuses eelkõige normitäitmist

Allikas: http://www.postimees.ee/492894/uuring-opetajad-hindavad-kehalises-kasvatuses-eelkoige-normitaitmist/

Kuigi õpetajad peavad kehalise kasvatuse hindamisel oluliseks õpilase individuaalset arengut ja aktiivsust, hindavad nad tegelikult ikkagi eelkõige kontrollnormatiivide täitmist, selgus Inge Jalaka kevadel Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööst «Kehalise kasvatuse hindamisest eesti üldhariduslikes gümnaasiumides».

Õpetajate poolt tähtsustatud ning nende poolt tegelikult hinnatud objektide vahel valitseb vastuolu, märkis Jalakas.

«Ehkki õpetajad väidavad end hindamisel kontrollnormatiivide täitmist vähe tähtsustavat, hindavad nad tegelikkuses õpilase individuaalse arengu kõrval esmajoones just seda. Ka õpilased märgivad, et kehalises kasvatuses hinnatakse neid esmajoones kontrollnormatiivide täitmise põhjal,» selgitas Jalakas. Samuti selgus uurimusest, et normide täitmine on õpetajate silmis vahend õpilaste individuaalse arengu hindamiseks.

«Õpetajat mõjutab kehalise kasvatuse hinde panekul kõige enam õpilase käitumine ja suhtumine, mida omakorda mõjutab õpetaja ja õpilase omavaheline läbisaamine,» leidis ka Jalakas küsitluse tulemusel. Ilmnesid ka olulised erinevused õpilaste ja õpetajate arvamuses selle kohta, mis õpetaja hindamist mõjutab: «Õpilaste arvates mõjutab õpetaja hindamist õpetaja suhtumine konkreetsesse õpilasse ning tekkinud ettekujutus õpilase võimetes, kuid õpetajad sellega ei nõustu.»

Üldiselt järgitakse Eesti koolides kehalise kasvatuse hindamisel üldtunnustatud protseduurireegleid. Kaks kolmandikku õpilastest märkis, et õpetaja on teatanud, mida, millal ja kuidas hinnatakse.

«Õpetajad pidasid oluliseks õpilaste enesehindamisoskuse ja analüüsivõime arendamist, paraku selgus nii õpetajate kui õpilaste vastustest, et kehalises kasvatuses rakendatakse õpilaste enesehindamist ja -analüüsi minimaalselt,» märkis Jalakas.

Mida hindamisel jälgida?

Jalakas tõi välja, et õpetajate arvates on hindamisel kõige tähtsam õpilase individuaalse arengu, tunnis osaluse ja aktiivsuse hindamine. Tähtsateks peetakse ka mitmeid muid tegureid: püüdlikkus, tahe, suhtumine, pingutused, praktilised oskused, teoreetilised teadmised jms.

Õpilased ise peavad kõige tähtsamaks tunnist osavõtu protsenti, aktiivsust tunnis ning individuaalset arengut. Kõige vähem oluliseks pidasid õpilased kontrollnormatiivide täitmist.

«Õpilased ei poolda erinevate normide järgi hindamist, eriti juhul, kui õpetaja hindab kõiki võrdselt, arvestamata individuaalseid võimeid,» märkis Jalakas. «Üldjuhul peetakse igasugust võrdlemist õpilaste hindamisel arusaamatuks ning enamus vastajad soovivad, et võrdlusaluste põhjal hindamist ei toimuks.»

«Paljudele õpilastele tundub kohati ka eelmise tulemuse parandamine utoopilise väljakutsena. Mitmeid kordi toodi vastustes välja suuskade olemasolu – kui on suusad, saad parema hinde, suuskade puudumisel nõrgema,» tõdes Jalakas.

Millist hindamissüsteemi eelistada?

Praegu kehtivas viiepallises hindamissüsteemis näevad õpetajad küll puudusi, kuid nii küsitlusele vastanud õpetajad kui ka õpilased on ikkagi selle poolt, et peaks jääma selle juurde, kuna see on traditsiooniline, konkreetne ja harjumuspärane. Seejuures on hindesüsteemi ja -kriteeriumidega rohkem rahul noormehed kui neiud.

Kümnepallist süsteemi pooldavad õpetajaid oli alla viiendiku (17,9 protsenti). Nad arvavad, et see on täpsem ning võimaldab anda parema tagasiside õpilasele. Ka seda süsteemi soovivad õpilased (21,4 protsenti) näevad süsteemis rohkem valikuvõimalusi ja variatsioone hindamisel, nii nagu varieerub ka õpilaste andekus spordis. «Arvatakse, et süsteem võimaldab õiglasemalt hinnata ning on vähem stressi tekitavam,» tõi Jalakas välja.

Ligi veerand õpetajatest ei poolda viiepallist ega kümnepallist hindesüsteemi ning pakuvad nende asemele arvestatud või mitte arvestatud süsteemi. «Soovitatakse seda eelkõige gümnaasiumi klassides, kuna seal on iga õpilane juba isiksus ja areng on teine. Tähtis on tekitada positiivne suhtumine, nii et ka vähevõimekal tekiks soov end arendada talle sobiva spordiala maastikul. Samuti peaks enam tähtsustama tunnist osavõtu protsenti,» märkis Jalakas. Õpilased näevad, et see võimaldaks ka mitte sportlastel head hinne kehalises kasvatuses saada.

Hindamise probleemkohtadena näevad õpetajad kõige enam õpilaste hindamisel ühiste normatiivide ja hindamiskriteeriumite puudumist, nii lühi- kui pikaajaliste vabastustega õpilasi ning õpilaste väga suurt füüsilise taseme erinevust. «Raske on hinnata neid õpilasi, kes ei ole kehaliselt võimekad ja kellel puudub huvi saada kehaliselt paremaks. Ning sellele järgnevalt – võimekad ja laisad ning vähemvõimekad, kuid püüdlikud – kuidas hinnata arvestuslikke harjutusi? Sama probleem õpilastega, kes on väga võimekad, aga suhtumine seejuures on «null»,» loetles Jalakas.

Lisaks nähakse probleemina seda, et oluliseks ei peeta teoreetiliste teadmiste hindamist (liialt tähtsustatakse kehalisi võimeid) ning et kontrollharjutuste mõõteskaala on viidud võimalikult madalale, et ikka kõik selle ära teeksid.

«Samuti peeti vajalikuks keskmise standardi olemasolu alade hindamisel, kuna igasugune individuaalne lähenemine annab lastele palju võimalusi manipuleerimiseks ja mitte piisavalt pingutamiseks. Arvatakse, et praegune individuaalsuse rõhutamine toob kaasa selle, et peagi on kehalise kasvatuse erinevate valdkondade tase koolides häbematult madal ja aina madalamaks läheb,» tõdes Jalakas.

Uuringu tulemuste põhjal arvas aga Jalakas, et kehalise kasvatuse hindamine on vaatamata meedias ilmunud kriitikale suhteliselt rahuldavas seisus, küll aga tuleks mõelda arengule, sest nii õpetajate kui õpilaste rahulolu selle kohta ei ole just eriti ülekaalukas.

Magistritöö raames läbi viidud uurimuses küsitles Jalakas 54 Eesti üldhariduslikus gümnaasiumi 66 õpetajat ja 174 õpilast 9. ja 12. klassidest.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.