Haapsalu VI triatlon

Haapsalu triatlon 2011

Vaheldus on oluline. Nii nagu poliitikat suurtes kogustes võib osutuda ohtlikuks, nõuab vaheldust ka jooksmine. Sestap võtsin selgi aastal ette Haapsalu triatloni, mida Paralepa jalgrattaklubi korraldas juba VI korda. Tegu on küll sprinditriatloniga, kuid seda enam särtsu tarvis on.

Paljud ilmselt ei tea, et Haapsalu triatloni kaks esimest etappi aastatel 1988 ja 1989 võitis Andrus Veerpalu. Seega pole taliolümpiale minek välistatud:)

Tuleb tänada kõrgemaid jõude, kuna sellist ajastust pole mul ilmselt varem ette tulnud. Raske kõhutõbi vaevas täpselt neli päeva, kui eilseks hommikuks on täielikult taandunud. Vaevalt, et see võistluseelne ärevus oli.

Ujumine- minu jaoks sel korral kõige raskem ala

Kuigi mõningase ebakindluse haigus siiski jättis, olen enesega rahul. Enne vettehüppamist sattus imelikul kombel midagi kummalist hingetorru ning tundus, et seda välja köhida ei õnnestunud. Start. ca 70 triatlonisõpra hüppas Väikese Viigi lõunakaldalt vette ning triatlon võis alata. Kuigi see oli mul juba teine triatlon, meenus mulle alles vees, kui suur vahe on ujumisel basseinis ning ujumisel lahtises veekogus triatloni ajal. Neljast küljest ümbritsesid mind võistluskaaslased, igaüks võitlemas oma koha eest. Vahel oli tunne nagu sooviks keegi uputada, korrektsest, üle kolme tõmbe hingamisest ei saanud sel korral juttugi olla. Aga seljataha 350m ujumist siiski jäi. Aeg 6.24 (2010. aastal 6.01). Sel aastal oli ujumine tunduvalt raskem.

Ratas polnud lihtne, kuid minek oli hea

King jalga, särk peale, kiiver, kiire geel ja jook ning 20km rattasõit võis alata. Hea on, et leidub professionaalseid rattasõpru. Nii oli mul taas au sõita ülikerge süsinikust raamiga eraldisõiduks kohaldatud profirattaga, mida tavalise kaherattalisega võrdlustabelisse panna oleks kohatu. Ainuke asi, mis läks nihu, oli see, et hoidjasse sobivat joogipudelt ei leidunud. Nii ma siis pidin enne sõitu enda varud ette ära tarbima. See on muidugi sama loogiline ja tulemuslik, mis teha nädalaga ette ära kahe kuu treening, kuid olukord oli paratamatu. Kuna sel aastal õigete nõuete kohaselt tuules sõita ei lubatud, siis mõjus see mõneti ka ajale. 37.20 (vs 35.09 möödunud korral). Korra oleks selle aja jooksul kindlasti pidanud jooma.

Minu ala

Kui triatloni juures otsida naljakaid kohti, siis üheks selliseks on kindlasti üleminek rattalt jooksule. No kuidagi ei taha samm välja tulla. Jooksmine sarnaneb esimestel sadadel põlvetõstele. Kuid pole vahet, kas põlve-, sääre- vm tõste, peaasi, et liigub. Ja ma teadsin, et viimase alaga minu triatlon alles algab. Noppisin ja noppisin ning õnnestus salamisi ihaldatud alavõit ära võtta, koguni möödunud aasta resultaati 2 sek võrra parandadagi- 13,51 (13,53). Oleks 4km asemel olnud 6, ehk oleks ka üldarvestuses 8. kohast (vs 2010 4. koht) kõrgemale pääsenud, kuid spordis oleksid ei loe. End võib ju rahustada sellega, et möödunud aasta üldajaga ca 55 min, mis oli selleaastasest 2min ja 35 sek kiirem, oleks nüüd hõbedale tulnud, kuid seegi on oleks.

Tänud korraldajatele suurepärase organisatoorse töö eest! Meeskond oli väga hästi tööle pandud. Raja ääres ja kurvides seisid märgistatud korraldajad, kõiki juhendati selgelt ning abistati vajadusel. Ei saa midagi ette heita, suurepärane töö ning aina paremaks läheb. Sellest andis tunnistust ka osalejate arvu tõus ca 50lt üle 70.

Ilm oli samuti juulikuiselt ilus. Triatloni jaoks hea, mitte väga kuum, veidi üle 20, päikeseline. Vesi oli mahe, värskendav. Natuke liiga palju oli tuult, kuid see mõjus kõigile võrdselt (va tuules sõitjad). Jooksurajal oli palju pisikesi putukaid, mis veekogude ääres on loomulik nähtus, kuid nende sissehingamist õnnestus pingutades siiski vältida.

Järgmisel aastal katsun kindlasti taas rajal olla. See on kahtlemata üks suvistest must see, must try ettevõtmistest.

Võistlusjärgne melu on sportlaste peohetk:)

Jääme ootama alade lõikes täpseid võrdlustabeleid. Lisainfo: http://www.paralepa.ee/triatlon.html

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.