Torino maratoni tühjendustrenn päädis pronksiga

Laupäeval toimus Nõmme-Harku metsajooks (15 km), kus mõõtu oli tulnud võtma 51 naist-meest. Ilmataat ei halastanud, seetõttu olime sunnitud võistlema rajal koos esimeste Tartu suusamaratoniks valmistujatega. Temperatuur -2 kraadi C, puhumas kerge tuul.

Ettevalmistus Torino maratoniks on lõpusirgel ning distants sobis kenasti viimaseks tühjendustrenniks enne hooaja põhivõistlust.

Kodus valmis pandud poolpikk võistlusdress tuli stardi eel vahetada täispika vastu, kuna sellist külma sai Eestis viimati tunda vist märtsikuus. Kahjuks ei ole varustuses naeltega krossijooksu jalatseid, mistõttu tuli võistelda paksu krobelise tallaga treeningsussiga. Kindlasti oli too parem valik kui sileda tallaga võistlustoss, kuid suur kaal ja tugev toestus pole võistlustingimustes siiski minu jalale.

Mootorsaani poolt pressitud poolpehmel lumel pole varem võistelda tulnud. Kohati hakkas lausa kahju suusameeste rada sügavate jalajärgedega lõhkuda. Kuid joosta tuli. Esimesed kilomeetrid, mil silkasin otse saani taga, olid üsna ebameeldivad, kuna tundus, et sissehingatavas on enam heitgaase kui tarvilikku õhku.

Alustasin kavandatud tempos (3.45 min/km), kuid esimese kilomeetri poole peal tundus, et jooksen üksinda. Siiski ei tulnud üksildust kaua kannatada, esimese suure languse peal silkas üks pikajalgne noormees (Jaanus Kallaste) must mööda. See oli ka ainus langus sel üpris mägisel rajal, kus hüppeliiges korra kahtlaselt väändus, kuid õnneks vaid pisut. Järgmised kolm kilomeetrit jooksime koos. Üsna rasketel tõusudel tundsin, kuidas konkurent kõrval kannatab, kuid languste peal ei olnud mul taas ta pikkade sammude vastu midagi teha. Meie taga oli aga endiselt tühjus. Olen seda rada varem korduvalt jooksnud ning teadsin hästi, et esimesed viis on strateegiliselt tähtis joosta 95 protsendiga, kuna tegu raja kõige raskema osaga. Korraks valdas mõte, et ehk oleme valinud liialt kiire tempo, sest kolmandat kohta hoidev Ahto Tatter paistis päris kaugel olevat.

Peale neljanda kilomeetri järsku langust kadus Kallaste mu löögiulatusest ning edasi jätkus rassimine üksinda. Üritasin mis ma üritasin teda kätte saada, aga vahe venis laskumiste peal aina pikemaks.

Mõttes kirusin suusarada, kuid samas teadsin, et kõigil on sama rasked tingimused. Õnneks saabus peagi joogipunkt, mis viis mõtted mujale. Võitlus jätkus. Kuni 12. kilomeetrini jooksin uhkes üksinduses sihiks silme ees aina väiksemaks muutuv pikajalgne jooksumees. Taha ma tavaliselt ei vaata, kuna käsitlen seda nõrkuse märgina. Siiski ei saanud kiusatusest võitu ning korraks silmasin üle õla. Tatter oli lähemale jõudnud. Peagi kuulsin selja taga pikki samme lähenemas ja nii see hõbemedalilootus vaikselt murenema hakkas.

Mõnda aega jooksime koos, kuid 13. kilomeetril oli mul ees juba kaks tüüpi, keda püüda tarvis. Viimased paar kilomeetrit olid rasked ning minu jalad tundusid nendel hetkedel ikka paganama lühikesed. Kohe kuidagi ei saanud langustel meestega tempot hoida.

Nii siis läkski, ületasin finišijoone 59.38-ga, mis andis pronksise III koha. Minu ees finišeerusid Jaanus Kallaste (58.09) ja Ahto Tatter (59.15). Süda on rahul.

Aega taga ajavad jooksumehed otsivad ikka vabandusi. Tuleb tunnistada, et rajatingimused mängivad päris palju rolli. Näiteks oleks ma oma 2010. aastal joostud 56.41-ga olnud nii sel kui ka eelmisel aastal esimene. Aga egas aastad ole vennad, kahe aasta eest oli sel ajal sügis, tänavu talv, vaheldus on hea. Pealegi, jooks lumes on topeltintensiivne, kuna jalalihas peab tagasi andes ja “libastumishirmus” tunduvalt enam tööd tegema.

Kolm nädalat on jäänud Torino maratonini.

Loe ka siit: http://online.le.ee/2012/11/20/lauri-luik-oli-torino-maratonil-89/

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.