Sundabielu ehk haldusreform Kiisleri moodi

Huvitaval kombel suudab regionaalminister isegi poliitikuid üllatada juba juured alla kasvatanud haldusreformi kavaga. Miks peab sellises staadiumis asju kommunikeerima läbi meedia? Miks ei võiks nii suurt ja põhimõttelist reformi enne koalitsioonipartneritega läbi arutada? Aastatega oleme näinud mitmeid kavandeid, kuid see, millest tänased lehed kirjutavad, on veel saladus.

On see meeleheitlik eksistentsitõestus või reaalne tahe Eesti inimeste elu paremaks ja omavalitsuste tööd efektiivsemaks muuta? Sellise suhtumise ja käitumise puhul kaldun pigem esimese variandi poole.

Ministril on olnud üksjagu aega, et antud teemaga tegeleda. Au ja kiitus, et lõpuks on asjad jõudnud kuskile maale. Siiralt, sest haldusreformist on räägitud juba väga mitmeid aastaid. Küll aga ei saa heaks kiita seda, et nüüd, vahetult enne kohalikke valimisi, nii kategoorilisi muudatusi rutakalt  läbi suruma kiputakse. Nii ei lähe see asi kohe mitte.

Olen alati olnud seda meelt, et vägisi pruuti ja peigmeest paari pannes sealt head nahka ei saa. Nii on ka haldusreformiga. Ma tahaks näha, kuidas Läänemaa üheks omavalitsuseks tegemine sundkorras käib.


Sunnitud haldusreform. Foto: flickr.com

Selge on see, et omavalitsuste kaalutletud ja läbi mõeldud liitumine muudab kohalike teenuste kvaliteeti ning parandab avaliku sektori töö efektiivsust. Loodetavasti muudab see ka inimeste elu kohtadel paremaks. Kuid mitte vägisi!

Piitsa asemel peab kasutama präänikut. Tuleb otsida ja kasutada kõiki võimalikke viise, kuidas luua omavalitsustele piisavalt suured motivaatorid vabatahtliku liitumise alustamiseks. Kõvasti tuleb teha ka selgitustööd, jahutada inimeste kartusi ning eraldada emotsioonid ratsionaalsusest. Rääkida sellest, mis inimeste jaoks reaalselt muutub, mis jääb samaks. Kindlasti ei tohi ega saa omavalitsusi liita ühe robustse skeemi alusel. Arvestada tuleb kohalike vajaduste, eripära ja spetsiifikaga.

Olen seda meelt, et elanike, eelkõige õpilaste arvu vähenedes ning koolide struktuurimuudatusi kavandades suundume me paratamatult iseenesliku haldusreformi suunas. Kui sellele loomulikule protsessile lisada veel atraktiivne motivatsioonisüsteem, siis võib “reformist” isegi asja saada.

Selle “kiire” asjaga meil kiiret pole.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.