Rohkem sisu, vähem loosungeid

Haridusvaldkond on valitsuskoalitsiooni eelseisvate aastate üks olulisemaid prioriteete. Meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti, mille saavutamise üheks peamiseks alustalaks on kvaliteetne haridus.

Kõrghariduskorralduse läbivaks eesmärgiks peab olema kvaliteedi tõus. Kahjuks on viimaste valimiste eelsest kampaaniaperioodist kõige enam kõlama jäänud loosung „tasuta haridus“. Hoopis vähem on tähelepanu saanud Eesti kõrgharidussüsteemi sisulise parendamise pool. Kvaliteetset haridust saame pakkuda siis, kui meil on olemas inimesed (nii üliõpilased kui õppejõud), nendel vajalik kompetents ning kaasaegne taristu. Seda saab ühtemoodi hästi arendada, olenemata sellest, kas rahal ilutseb silt avalik- või erasektor.

Kuigi koalitsioonilepe sätestab Eestis tasuta kõrghariduse võimaluse kõigile võimekatele noortele, ei kiirustaks ma siiski kõigile maksumaksja kulul nö tasuta haridust pakkuma. Leian, et poole antud rahast võiks hoopis suunata maailmatasemel ülikoolidesse sisse saanud Eesti üliõpilastele stipendiumiteks. See oleks tunduvalt kindlam investeering. Laiemas ja ideaalses plaanis võiks iga üliõpilane ühe semestri mõnes välisülikoolis õppida.

Vaadates summasid, mis on viimastel aastatel investeeritud taristu arendamisse, võib selle poolega täitsa rahule jääda, kuigi ka järgmisest EL-i finantsperspektiivist, aastast 2014, vahendite suunamine on koalitsiooni üks sihte. Ilmekas näide on TTÜ uus hoonetekompleks, mis lausa kutsub haridust omandama. Küll aga näen ma kasutamata potentsiaali maailmatasemel õppejõudude ja teadlaste kaasamisel siinsesse õppeprotsessi. Me võime põhjusi otsida teadlaste karjäärimudelist, finantseerimisest vm, kuid fakt on see, et selles osas tuleb lähiajal härjal sarvist haarata.

Kõrgkoolide liigne arvukus väikese Eesti kohta on probleem. Isegi sellisel juhul, kui välisüliõpilaste osakaal Eestis märkimisväärselt suureneks. Oluline on korrastada tänane kõrgharidusasutuste maastik, et tagada kvaliteetset õpet pakkuvate õppeasutuste olemasolu. Kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arvu vähenemine poole võrra annaks juba üsna suure efekti. Ideaalis peaks haridusvõrk kujunema selliseks, et üks kõik millesesse kõrgharidust pakkuvasse õppeasutusse inimene läheb, on tal kindlus, et saab tunnustatud õppekaval heal tasemel hariduse.

Haridusvaldkonnas võivad kehtida teatavad erisused, kuid üldiselt peaksime jõudma sinnani, et avalik-õiguslikke- ja erakõrgkoole koheldaks võrdsetel alustel. Näiteks riiklikule koolitustellimusele kandideerimine jms. Pean oluliseks, et riigitellimus säiliks riigile strateegiliselt tähtsates valdkondades. Samas jagan nende inimeste muret, kes räägivad sellest, et maksumaksja raha eest hariduse saanu rändab Eestist minema parematele jahimaadele. Kindlasti ei poolda ma sunnismaisust, kuid pean loomulikuks, et kui ma maksan oma töötajale õppemaksu kinni, siis ootan sellele ka vastavat tulemust. Kui seda tulemust ei saavutata, siis tuleb õppemaksu näol kinni makstud summad tagastada. Ja miks peaks riikki selles osas kuidagi eriline olema? Sama hästi võib teha õppuriga lepingu, et kinnimakstud haridus kohustab sind teatava aja kohapeal töötama. Kui soovid Soome minna, lase käia, kuid õppemaks tuleb sellisel juhul ise korvata.

Nii mõnigi ettevõtja on tõdenud, et üheks tõsiseks probleemiks on kvalifitseeritud spetsialisti leidmine Eestist, mistõttu kaasatakse vastava eriala inimesi mujalt maailmast. Näiteks palkas üks Tallinna Tehnopolis tegutsev ettevõte endale töötajad Singapurist, kuupalgaks ca 10 000 eurot. Mõtlemise koht. Kuigi hea spetsialisti koolitamine võib võtta mitu aastat, oleks nö ettevõttepoolse sihtstipendiumi aktiivsem rakendamine siin üheks võimalikuks viisiks, kuidas koolitada ja rahastada endale sobivat erialaspetsialisti. Ja poleks maksumaksja rahakotti tarviski minna.

Maksuvabade haridusfondide loomine oleks samuti oluliseks toeks erakapitali kaasamisel kõrgharidusse ning seeläbi parema hariduse omandamisel.

Tudengite sotsiaalmajanduslik olukord on omaette valdkond, mis vajab sisulist reformi. Seetõttu oleme koalitsioonileppes kavandanud vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi käivitamise aastast 2015. Abistada tuleb neid, kel reaalselt abi tarvis. Kõige selle juures on aga oluline silmas pidada, et üliõpilase staatusega ei kaasneks automaatselt ülalpeetava staatus.

Lisaks oleme kavva võtnud õpeedukust arvestavate riiklike stipendiumite süsteemi ülevaatamise, et ka nö vaene Einstein saaks kvaliteetset haridust omandada.

Leian, et ülikooliharidusele praktilisema väljundi tagamine on üks väljakutseid, millega tuleb tõsisemalt tegeleda. Kindlasti ei tohiks õppur piirduda vaid bakalaureusekraadiga. Insenerierialadel ei omanda kolme aastaga peale alusainete suurt midagi. Kui me soovime häid spetsialiste, siis tuleb enam panustada magistri- ja doktoriõppesse. Plaanime luua magistrantidele suurema võimaluse panna kokku isikupärane õpingukava erinevate ülikoolide parimaist kursusist. Koalitsioonileppes oleme sätestanud ka selle, et doktorandid hakkavad nooremteaduritena saama palka, mis on suurem seni makstud stipendiumist.

Tähtsal kohal on muuhulgas ka praktikakursusele reaalsemate väljundite tekitamine, kuna täna on see kohati pigem formaalsus. Võiks aga olla otsene kasu ja väärtus nii tudengile kui ettevõtjale.

Teadus- ja arendustegevuse rahastamisel on koalitsioonil siht jõuda 3%-ni SKT-st, sh 2/3 ulatuses erasektori osalust.

Hariduskulud protsendina SKP-st on viimaste aastatega oluliselt tõusnud. Kui 2006. aastal moodustasid valitsemissektori hariduskulud SKP-st alla 5%, siis tänaseks oleme jõudnud 7% alla, olles sellega selgelt enam panustavate OECD riikide seas. Ometigi on meil veel arenguruumi näiteks noorempedagoogi palgataseme jõudmisel keskmise palga tasemeni jms. Ehk on selles valguses tark üle vaadata haridusvaldkonna rahastamine rida realt ning seda sisemiselt efektiivsemalt  ümber struktureerida?

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.