Riigikogu liikmed moodustasid toidupanga toetusrühma, mille esimees on Lauri Luik. 

Luige sõnul on toidupank Eestis ainus sellises mahus abivajajatele toiduabi pakkuv organisatsioon. „Toidupanga toetusrühm sai moodustatud eesmärgiga nõustada ja aidata toidupanka nende tegevuses, näiteks suhtluses riigiasutustega, kontaktide loomisel partneritega erasektorist ning analüüsimaks, kas seadusandliku poole pealt on võimalusi nende tegevust soodustada,“ ütles Lauri Luik.

  
„Täna jõuab vajalik toiduabi mõne tuhande perekonnani, kuid tegelik vajadus on kordades suurem. Tihedamas koostöös kaubanduskettide, toitlustusasutuste ja kodumajapidamistega suudaksime aidata enam,“ lisas Luik.

Toetusrühma kuuluvad Peeter Ernits, Igor Gräzin, Kalvi Kõva, Liina Kersna, Meelis Mälberg, Kalle Palling, Laine Randjärv, Andre Sepp, Artur Talvik, Terje Trei ja Rainer Vakra.

Toetusrühmade ja ühenduste kaudu saavad Riigikogu üksikliikmed ja fraktsioonid tõmmata tähelepanu konkreetsele teemale ning toetada ja kaitsta kitsama eluvaldkonna huve.

XIII Riigikogu on moodustanud kokku 44 parlamendirühma ja 52 ühendust.

Parlamendirühmade nimekiri: http://www.riigikogu.ee/riigikogu/parlamendiruhmad/

Ühenduste nimekiri: http://www.riigikogu.ee/riigikogu/uhendused/

Riigikogu pressiteenistus

Kati Varblane

T: 631 6353, 516 9152

kati.varblane@riigikogu.ee  

Päringud: press@riigikogu.ee 

Täna Haapsalus Paralepa metsas toimunud Valge Daami rahvajooksul õnnestus 5-kilomeetrise distantsi kaksikvõit koju tuua. Ei mäletagi, millal vennasega ühel pjedestaalil seistud sai. 

Läänlane võttis jõukatsumise kokku sedasi:

Täna Paralepas peetud Haapsalu kolmanda Valge Daami rahvajooksu 10 km distantsi võitis Argo Jõesoo. 5 km rajal oli kiireim Lauri Luik.

Taeblast pärit Jõesoo tegi küll lõpuspurdi, kuid ühtegi konkurenti veel näha ei olnud, kui ta lõpujoone ületas. Teiseks tuli tallinlane Marti Medar ja kolmandaks Igor Skatško.

Põnevam oli isa ja poja duell, kus suusalootus Taavi Lehemaa oli lõpuks kiirem oma isast Agu Lehemaast. Vana jooksumees oli terve jooksu tempot teinud, et noor spordimees lõpuks ära kurnata. Seekord see ei õnnestunud.

Ka 5 km esikoha otsustasid ühe pere liikmed. Seekord tegi riigikogu liige Lauri Luik oma vanemale vennale Margusele, kes nädal tagasi tuli Eesti meistriks käimises, tuule alla. Kolmandaks tuli Daniil Andrejev ja neljandaks Ruslan Sergatšov. 

   
    
 Fotod: Ija Luik

Eile rääkisin liikumisnädala raames Haapsalus oma ustavast kaaslasest- jooksmisest. Fookuses oli tervis, liikumine, tervislik toitumine ja puhkus. Aitäh huvilistele tulemast, loodan, et läks asja ette. Tänud Raksile Rakser Spordist ja Railile, kes asja eest võttis vedada. Kõik liikuma!

    
   Fotod: Ülle Lass

OnePager minu esitlusest:  

Kolmapäeval võõrustasin Riigikogus Haapsalu ja Valga koolinoori. Rääkisime riigijuhtimisest ning isiklike sihtide seadmisest. 

   
 

Riigihalduse ministri Arto Aasa plaan tõhusama Eesti suunas:
Poliitikauuringute keskus Praxis pakkus hiljuti oma analüüsis välja, et riigivalitsemise reformi eesmärk peaks olema usaldusväärne, võimekas ja jõukohane Eesti. Valitsuse visioon on samasugune ja riigihalduse ministri koht on tööriist nende eesmärkide saavutamiseks. Praegu plaanitud reformid peavad tõstma Eesti konkurentsivõimet ja kiirendama majanduskasvu.
Haldusreformi ellu viimine. Esimene tähtis samm on haldusreform, millega tekivad tugevamad omavalitsused, kes suudavad pakkuda oma elanikele kvaliteetsemaid teenuseid. Eesmärk pole lihtsalt piire nihutada, vaid tagada parem elukeskkond, kooliharidus, transport. Loomulikult jääb kohaliku omavalitsuse rolliks teenuste pakkumise kõrval ka kogukonna esindamine, kohalike väärtuste ja identiteedi hoidmine. Neid rolle saab täita aga ainult võimekas ja jätkusuutlik omavalitsus. Haldusreformi ellu viimiseks vajalikud seadusmuudatused peavad jõustuma hiljemalt 2016. aasta keskel.
Valitsemise mahu vähendamine. Riigivalitsemise reformimine on haldusreformi kõrval teine tähtis prioriteet. Eesti riigi valitsemiskulusid tuleb optimeerida, lähtudes muuhulgas rahvastiku vähenemisest. Oleme otsustanud vähendada valitsussektori majanduskulusid 3% ja kärpida riigipalgaliste arvu. Kogu valitsussektoris peaks see tähendama ligi 800 riigipalgalise töökoha kokkuhoidu aastas. See on võimalik ainult targema töökorralduse, juhtimismudelite muutmise ja ebavajaliku dubleerimise lõpetamisega. Riik tehku vähem, aga paremini. Põhjalik riigivalitsemise analüüs koos tegevuskavaga riigiaparaadi ümberkorraldustest valmib järgmisel aastal.
Tugiteenuste tsentraliseerimine. Üks tehnilisena tunduv, kuid oluline muudatus on tugiteenuste tsentraliseerimine ehk lihtsamalt öeldes valitsusasutuste personali-, palga- ja finantsarvestuse koondamine ühtsesse keskusesse ja tööprotsesside standardiseerimine. See aitab kokku hoida tööaega ning saavutada olulist ressursisäästu. Ametiasutuste ühtsed IT platvormid, ühine majandustarkvara ja ühishanked vähendavad vajadust tugipersonali ja dubleerivate kulutuste järele. Tehniliste tööde koondamine Riigi Tugiteenuste Keskusse on viimase kahe aastaga aidanud vähendada tööjõudu 25%. Samal ajal on töötajate kvalifikatsioon, efektiivsus ja klientide rahulolu märkimisväärselt tõusnud. See on protsess, mille puhul saame väga täpselt mõõta tõhusust.
Targad e-lahendused. Kaasaegsed avalikud teenused ei pea olema lihtsalt digitaalsed ja automatiseeritud, rõhku tuleb panna ka praktilisele kasutajamugavusele. Uute e-teenuste arendamine peab jõudma igasse riigielu valdkonda. Üks näide on masinloetavad e-arved, mille kasutamises on Eesti võrreldes teiste Euroopa riikidega pigem mahajääjate seas (ainult 3 protsenti müügiarvetest). Mõjuanalüüs näitab, et e-arved tähendavad riigile vähemalt 2,5 mln eurot kokkuhoidu aastas ja meie plaan on muuta need avalikus sektoris kohustuslikuks. Säästetav summa on võrdub 20000 kooliõpilase koolilõuna toetusega. Seejuures hüvitame üleminekuperioodil mikroettevõtjate kulud e-arvete väljastamiseks.
Riigihangete kaasajastamine. Uue riigihangete seadusega parandatakse hankekorraldust muutes seda paindlikumaks ja kiiremaks. Täielik üleminek e-hangetele säästab aega ja vähendab halduskoormust. Tulevastel hangetel saab soodsaima hinna kõrval arvestada innovatsiooni ja väärtuspõhiseid kriteeriume. Lisaks maksumaksja raha kokkuhoiule kujundavad professionaalselt korraldatud riigihanked ka erasektori kvaliteedistandardeid ja ärikultuuri.
Kinnisvarareformi lõpule viimine. Riigil on ikka veel ka suur hulk kinnisvara, mis on killustunult ja ebaefektiivselt majandatud. Erinevate haldusalade vara, s.t sajad tuhanded ruutmeetrid kinnistuid tuleb tsentraliseerida ja optimeerida, seejärel saab asuda investeerima. Riigile ebavajalik kinnisvara tuleb erastada.
Avatum valitsemiskultuur. Üks vähem räägitud, aga mitte vähem tähtis on avatud valitsemiskultuur – koostöö poliitikute, avalike teenistujate ja ühiskondlike huvipooltega. Avatud valitsemise kultuuri ning ühistegevust soodustavad näiteks erinevad koostööplatvormid ja rakkerühmad. Valitsemises tuleb olla paindlikum ja kaasavam. Avalikke teenuseid tuleb disainida inimeste, mitte ametkondade keskselt. Uued ideed ja kartmatus vahel ka eksida aitavad meid edasi. Hea algus oleks seegi, kui töötajad era- ja avalikus sektoris võimalikult palju roteeruks.
Suur osa eelpoolkirjeldatud tööst võib esmapilgul jääda tavakodanikule märkamatuks, kuid tulemuseks on paindlik, pidevalt arenev ja avatud riik, mis kasutab maksumaksja raha oma strateegiliste eesmärkide täitmisel sihimärgipäraselt. Valitsuse ülesanne pole lihtsalt riiki pidada, vaid soodustada majanduskasvu ja sündivust, tagada julgeolek ja arendada haridust. Minu ambitsioon on teha Eestist kõige dünaamilisem riik Euroopas.

Sallimisega on huvitav lugu. Neid, kes on ülisallivad, peaaegu kõike ja kõiki sallivad, reeglina väga ei sallita ning ülimalt sallimatuid ei sallita samuti. Nö normaalsuse piir jookseb seega kuskil vahepeal, kuid on samas äärmiselt subjektiivne ning paiguti hägune. Tegu on huvitava paradoksiga. Ülisallivad, kes on sallimatud ülimalt sallimatute suhtes, on ju samuti sallimatud. Seega ei saa end ülisallivaks pidavaid inimesi, kes ei suuda mõista sallimatuid, pidada absoluutselt sallivaiks. Edasi lugedes on oluline seda silmas pidada.

Mina pean end pigem sallivaks inimeseks, üritades samal ajal mõista mõlemaid äärmusi. Ühiskonda puudutavaid otsuseid tehes püüan kõigest sellest lähtuda, võttes samal ajal arvesse ka oma sisemisi veendumusi. Nii nagu elus üldse, olen ka ühiskonda puudutavate küsimuste puhul pigem seda meelt, et radikaalsed lahendused ei ole pikas perspektiivis kunagi head. Eksami edukaks sooritamiseks võib kaks ööd järjest üleval olla, kuid hiljem tuleb kaotatud uneaeg niikuinii tasa teha. Isegi kui sa seda ei taha, loodus teeb seda sinu eest. Seega on soovitatav pikaaegset äärmustes viibimist vältida.

Kreeka valitsus, pangad ja sealsed inimesed tunnevad täna üpris valusalt majandusseaduste korrigeerivat sekkumist, et riik taas jalule saaks. Liiga pikka aega on üle oma võimete elatud, ühel päeval see lihtsalt pidi juhtuma. Ja juhtub ka kõigi teistega, kes nii jätkavad. Siin tõstatub esimene küsimus sallimisest ja mittesallimisest. Eesti inimene küsib õigustatult, et kui kreeklasel on kõrgem elujärg, tunduvalt kopsakam palk ja parem pension, siis miks meie, kes märksa vähemaga peame hakkama saama, peaksime neid veel toetama. Samas, võrreldes Eesti olukorda 90. aastate alguses ning aastal 2015, peame tõdema, meeldigu see meile või mitte, et väga suure panuse meie majanduse arengusse ja eluolu paranemisse on andnud just koostöö Euroopa Liidus, sh teiste riikide abi. Meie vastu on oldud üsna sallivad. Seega on tark ja vajalik omalt poolt vastu anda, kuid vastavalt võimekusele ja loomulikult ka mõistuse piires. Usun, et siiani oleme neis piires talitanud. Edasise osas tuleb aga olla väga tähelepanelik.

Ma jagan nende inimeste seisukohta, kes ütlevad, et nad ei poolda Euroopasse põgenevate inimeste massilist ümberasustamist Eestis, mis oleks selgelt äärmusesse langemine ning võiks kõige negatiivsema stsenaariumi kohaselt ohustada nii meie kultuuri, rahvust kui ka julgeolekut. Sõjapõgenike potentsiaalne arv küündib sadadesse miljonitesse! Sellise suurusjärgu puhul ei ole absoluutselt mitte mingisugust vahet, kui palju 1,3 miljoni elanikuga Eesti põgenikke vastu võtab, igal juhul on tegu vaid pelgalt kosmeetilise lahendusega. Isegi kui me võtaks siia miljon inimest. Meie abi sellises olukorras on ja ainuvõimalikult saabki olla vaid sümboolne. 

Ma olen alati lähtunud põhimõttest, et abivajajat tuleb võimalusel aidata. Oluline on ka Vahemere rändekriisi leevendamiseks oma sümboolne(!) panus anda, kuid otsustame ikka ise, milline on meie võimekus. Tegu on solidaarsusega, ja seda me väljendame oma jõudluse piires. Mitte keegi ei tohi meile tulla ette ütlema, keda ja kui palju me aitama peame. Selles aitamise iva ju seisnebki. Mul on hea meel, et suutsime selle mõtteviisi ka Brüsselisse viia ning selgelt välja öelda, et Eesti piir on kahe aasta jooksul kuni 180 inimest. Punkt. Mis aga peamine, väga tõsiselt tuleb just Brüsselis tegeleda probleemi allikaga, sh Euroopa piiriküsimusega. Tilkuv kraan tuleb kinni keerata. See on võtmekoht!

Teise Maailmasõja aegu Eestist põgenenuid reeglina aidati, kuid samuti oli üksjagu vastupidiseid näiteid. Inimesi anti ka välja ning tõrjuti. Meie kasuks rääkis siiski see, et üldiselt sulandusime nt Rootsi või Soome kultuuriruumi suhteliselt hästi. Meil on paljuski sarnased kultuurilised ja religioossed veendumused, hoiakud jms. Oleme nendesse ühiskondadesse sujuvalt lõimumud. Aastakümnete eest kogetu ning ka praegune sõda Ukrainas on pannud meid veelgi enam hindama koostöö, vastastikuse abistamise ja sallimise tähtsust. Ma usun, et ka näiteks Ukrainast tulnud põgenikel ei ole Eestis väga keeruline lõimuda.

Samas eksisteerib hulk inimesi, kes ei ole suutnud rahumeelselt ühiskonnas oma kohta leida ning nende väljund on marodööritsemine ja kõik selle juurde kuuluv. Ühiskonnas üritatakse kehtestada omi reegleid ning häälekalt nõutakse õigusi, mis on antud kultuuriruumile kohati vastuvõetamatud. Ollakse selgelt sallimatud ühiskonna suhtes, kuhu on sattutud. Tekkivates getodes unustatakse see, kuhu tuldi ning elatakse selles, kust tuldi. Juba mainitud Rootsi on taaskord hea näide. Tulles tänase kriisi juurde, on oluline seda kõike hoolikalt silmas pidada. Seetõttu olemegi põgenike ümbepaigutamise osas väga tähelepanelikud, mis muidugi ei tähenda, et kõneallolevate põgenikega ilmtingimata kohe probleeme peaks tekkima. Praeguseks välja töötatud põhimõtted on mõistlikud. Kaalutud valikule eelneb põhjalik taustakontroll. Ainult seatud tingimustele vastavad põgenikud saavad abi. Põgenike hulk on selgelt piiritletud ning minu arvates peab see nii jäämagi.

Põgenikud paigutatakse võimalikult eraldi, et nad suudaksid kiiremini ja paremini ühiskonnas lõimuda. Kindlasti ei majutata kümneid inimesi ühte hoonesse kokku, vaid laiali üle Eesti. Seda ka rangelt vabatahtlikkuse alusel. Kui ikka kohalik kogukond ja vallavõim on selle vastu, siis sunniviisiliselt ei saa hakata kedagi kuskile paigutama. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda. 

Antud Vahemere põgenikekriisi kontekstis on väga tähtis eristada inimlikku, individuaalset lähenemist ning laiemat ühiskondlikku protsessi kui sellist. Olen veendunud, et isegi kõige suuremad põgenike ümberpaigutamise skeptikud on inimlikus olukorras nö üks-ühele sallivad, ulatades maaslamajale käe. Kuid just laiem ühiskondlik suundumus on see, mis teeb neid skeptiliseks. “Nothing personal,” nagu öeldakse. Ning seda skeptitsismi ei saa ega tohi meie inimestele, kes nii tunnevad, sugugi pahaks panna. Oma osa nende väärtushinnangute kujunemisel on kahtlemata pool sajandit Eestis kestnud nõukogude okupatsioonil.

Kokkuvõtteks. Sallimisega on nagu vabadusega. Me saame olla täielikult vabad vaid nendes piirides (absurd, kas pole), kus me ei kahjusta kellegi teise vabadust. Niipea kui me väljume neist piiridest ning hakkame oma vabaduseihaga kellegi teise vabadust piirama, ei saa me olla ka absoluutselt vabad, sest absoluutne vabadus tähendab ka teistele vabaduse võimaldamist. Taas kord üks kummaline paradoks. Loomulikult ei tohiks kellegi teise vabadus ka meid piirata. Niisamuti nagu ei tohi kellegi liigsallimine hakata piirama meie sallimise/sallimatuse piire. Kui vaadata lähiajalukku, siis on neid piire kombatud alatasa, erinevatel aegadel erinevate rahvuste poolt. Jah, selle vabaduse (sallimise) eest on tulnud võidelda ning tuleb võidelda iga järgnev päev. 

Lauri Luik

Eesti Koolispordi Liidu, Kulka ja AS Semetroni koostöös saab teoks üks väga tänuväärne ettevõtmine. Soetasime 11-le koolile elustamisaparaadid, mis võivad osutuda kriitilises olukorras eluliselt tähtsaks. Tervis on kõige olulisem!

Eesti Kultuurkapitali , Eesti Koolispordi Liidu ja AS Semetron ühiprojekti tulemusena soetatakse ja paigaldatakse 11 Eesti kooli ja spordikeskusessse AED elustamisparaadid, et vähendada äkksurmadega seonduvat riski koolide spordihoonete kasutajate seas.

AED elustamisaparaat on lihtne abivahend, mida kasutatakse kannatanu elustamiseks südame äkksurma korral. Kõige efektiivsem viis süda uuesti rütmi saada on kiire elektrišokk, mille annab elustamisaparaat. Iga minutiga elektrišokini langeb elustamisvõimalus umbes 10%.

Tänaseks on teada Eestis vähemalt paarist juhtumist, mille puhul aitas äkksurma hoida ära AED elustamisparaat.

Aparaadid paigaldatakse koos koolitusega järgmistesse koolidesse-spordikeskustesse:

Valga Spordihall, Lähte spordihall Tartumaal, Kuressaare Spordikeskus Saaremaal, Mesikäpa Hall Põlvas, E-Piim Spordihall Paides, Kohila Spordikompleks Raplamaal, Kadrina spordihoone Lääne-Virumaal, Iisaku Gümnaasium Ida-Virumaal, Vormsi kool Läänemaal, August Kitzbergi nimeline Gümnaasium Viljandimaal, Jüri Gümnaasium Harjumaal.

05.juunil algusega kell 12:00 toimub Jüri Gümnaasiumis avatud koolituspäev, kus kohal on Tartu Kiirabi Koolituskeskuse koolitusjuht Andres Laugamets ja AS Semetron müügijuht Jarmo Oberst, et viia läbi praktiline õppus AED elustamisaparaadi kasutamiseks. Oodatud on ajakirjanikud!  

Riigikogus taaselustati looduslike pühapaikade toetusrühm, mille eesmärk on tagada meie hiite ja muude pühapaikade säilimine.

12-liikmelist saadikurühma juhivad maaelukomisjoni liikmed: esimeheks on Lauri Luik ja aseesimeheks Artur Talvik.

„Veel eelmisel kuul tuli ilmsiks, et muinsuskaitse all olevas Unipiha hiiepaigas Tartumaal tehti metsafirma poolt lageraie, kuigi tegu on pühapaigaga. Kui me ei taha, et pühapaigad kui meie rahvakultuuri oluline osa unustamise tõttu häviks, tuleb need kaardistada ja neid hoida. Siis jõuab oluline info ka raie- ning kaevanduslubade väljastajate, kohalike omavalitsuste, maaomanikeni ja teisteni, kelle otsused võivad pühapaiku ja nende säilimist mõjutada,“ selgitas looduslike pühapaikade toetusrühma esimees Lauri Luik.

Saadikurühm seisab selle eest, et 2020. aastaks ette nähtud hiite ja teiste pühapaikade kaardistamine toimuks võimalikult laiahaardeliselt ning kiiresti, nagu näeb ette ka kultuuriministeeriumis märtsis kinnitatud looduslike pühapaikade uurimise ja hoidmise arengukava.

„Eestis arvatakse olevat mitu tuhat kaardistamata looduslikku pühapaika, suurem osa neist Põhja-Eestis. Kuni pool pühapaikadest võivad olla unustus- ja hävimisohus, kui uurimistöös ning riiklikus kaitses kiiremas korras kokku ei lepita. Niikaua kui maaomanikud ja ettevõtjad ei tea, kus pühapaigad asuvad, saavad need kannatada ka teadmatusest,“ lisas Luik.

Ühenduse koostööpartneriteks on Eesti omausulisi ühendav Maavalla koda, Muinsuskaitseamet, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ja vabatahtlike koostööring Hiiepaik.

Toetusgrupiga liitusid 12 riigikogu liiget: Lauri Luik, Artur Talvik, Krista Aru, Eerik-Niiles Kross, Madis Milling, Mart Nutt, Kalvi Kõva, Terje Trei, Tarmo Tamm, Märt Sults, Rainer Vakra ja Tanel Talve.

Looduslike pühapaikade toetusrühm tegutses ka XII riigikogus Tõnis Lukase ning Juku-Kalle Raidi eestvedamisel.

Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele või muule religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi või etnoloogilisi andmeid.

Eestis on hinnanguliselt 3000 looduslikku pühapaika, millest ligi 500 on kas loodus- või muinsuskaitse all.

Täna jooksime Järvamaa noortega Paides heategevuslikul teatejooksul nende laste heaks, kes on liikumisvõime kaotanud. Ära unusta oma TERVISt ja ära unusta ANDA!

Vennas Margus tegi sama kodulinnas Haapsalus. 

  

Foto: Lääne Elu (Arvo Tarmula)

  
 

Videolugu on leitav siit:

http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2015/05/07/9000-last-jooksid-heategevuslikul-teatejooksul

Minu tänane kõne Riigikogus valimisea langetamise teemalisel arutelul:

Aasta oli 1998, kui me 16–17-aastaste noortena otsustasime, et aitab igavast Haapsalust, meie kodulinnast peab saama noortemeelne tegijate linn, kus on äge elada. Nii me hakkasime kavandama linna esimest suuremat noortele mõeldud atraktsiooni – rulaparki, millest sai oluline ajaveetmise ja sotsialiseerumise koht, tollane Facebook, kui soovite. See oli esimene samm meie nägemusest noortesõbraliku Haapsalu tekke loos.

2004. aastaks olime organiseerunud 350-liikmeliseks noorteorganisatsiooniks, mis tegi tollal silmad ette ka Eesti suurematele linnadele. Meil, 16-aastastel noortel, oli nägemus oma kodulinnast ning ajapikku kujunes ka selge plaan, kuidas seda visiooni ellu viia. Linnavalitsus küsis just meie käest, mida ja kuidas Haapsalus veel tegema peaks, et noortel siin lahe olla oleks.

Ainuüksi see kogemus on andnud mulle veendumuse, et valimisea langetamine kohalikel valimistel on igati väärt mõte, sest noored väärivad seda usaldust. Just nimelt usaldus on see märksõna, mida antud põhiseaduse muudatus endas kannab, usaldus meie noorte, Eesti tuleviku vastu, näitamaks, et me pole noortega pelgalt mõttes, vaid ka reaalsetes tegudes. Valimisea langetamisega anname selge signaali, et ootame ka nooremat põlvkonda ühiskonna arengu küsimustes kaasa mõtlema ja rääkima. Märgilise tähendusega on seegi, et seaduse jõustamiseks on tarvis kahe järjestikuse parlamendikoosseisu heakskiit.

  Foto: Reformierakonna Noortekogu

Debatt valimisea langetamise üle on kestnud vähemalt viimased 10–15 aastat, alates minuealiste keskkoolipäevadest, mil esimesed arglikud mõtted sel teemal välja sai käidud. See on ilmselt enim debateeritud noortevaldkonna teema üldse. On omamoodi tore, et meie põlvkond on jõudnud tänaseks ise sellesse ikka, et need read põhiseadusesse kirjutada.

Enamikul valimisiga puudutavatel debattidel on jõutud laias laastus järeldusele, et noori tuleb senisest enam ühiskonna protsessidesse kaasata. Üheks võimaluseks on valimisea langetamine. Oluline on rõhutada, et see ettepanek on noorte endi algatus ja soov. Piirkondades on juba täna aktiivselt töötavad noortevolikogud. Noorte endi poolt veetavad varivalimised näitavad, et otsitakse väljundit ühiskonnaelus kaasarääkimiseks.

Valimisea langetamine toob endaga kaasa rea positiivseid muutusi. Näiteks tekib alates 2017. aastast 24 000 16–17-aastasel noorel võimalus kohalikel valimistel kaasa rääkida selles, kuidas kohalik elu tulevikus nende hinnangul välja võiks näha. Mida suurem osa ühiskonnast on kaasatud, seda parem. Kindlasti mängib olulist rolli ka noorte harimise pool ja huvi tekitamine demokraatlike protsesside vastu, oma arvamuse kujundamine ja selle eest seismine, otsuste tegemise oskus, vastutuse võtmine, selle olulisus ja tagajärjed, juhtimisalane teave ja muu selline. Kõige selle põhjalikum selgitamine nõuab kindlasti ka täiendusi tänastes õppekavades, mille kaasajastamisega haridus- ja teadusministeerium järjepidevalt tegeleb.

Loomulikult on tähtis ka valimisharjumuse tekitamine. On ju teada tõde, et kui sa oled ühe korra midagi teinud, siis teist korda on seda teha juba märksa lihtsam, sest tekib harjumus. Kui seda aga õigel ajal ei ole tekkinud ja noor läheb oma kodukohast näiteks mõnda suuremasse linna ülikooli, siis ei pruugi seda harjumust üldse tekkidagi.

Väga oluline märksõna on lõimumine. Teatavasti on kohalikel valimistel õigus hääletada ka mittekodanikel. Selle muudatusega laieneks ka 16-aastastele mittekodanikele, kes siin püsivalt elavad, õigus kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida ja tunda end seeläbi ühiskonna väärtustatud liikmena.

Kurb fakt on see, et meie ühiskond vananeb ja paratamatult on sellega seoses fookuses teemad, mis puudutavad vanemat generatsiooni. Need on loomulikult väga olulised. Aga ma pean tähtsaks ka seda, et nooremad inimesed ja neid puudutavad teemad oleksid senisest enam tähelepanu all. Noored ise teavad kõige paremini, mida nad tegelikult tahavad.

  

Usun, et andes võimaluse 16-aastastele noortele valimas käia, tõstame noortevaldkonna teemad senisest rohkem fookusesse. Eurobaromeetri järgi on Eesti noorte valimisaktiivsus praegu circa kaks korda madalam kui üle 55-aastastel inimestel. Loodetavasti suudame pakutud muudatustega seda trendi positiivses suunas liikuma panna.

Kõikidel valimisea langetamist puudutavatel debattidel, kus mina osalenud olen, on välja toodud kartus, et poliitkampaania võib kanduda koolidesse. Kindlasti ei poolda ma poliitpropaganda tegemist õppeasutustes ning seda tuleb kooli sisekorraeeskirjadega rangelt reguleerida, mida ka täna valdavas osas edukalt tehakse. Skeptikutele olgu aga öeldud, et tänagi õpib Eesti koolides rida valimisõiguslikke noori, kes võiksid olla õhupallide ja helkurite potentsiaalne sihtrühm, kuid ometi suudavad koolid oma kehtestatud reeglistikust kinni pidada.

Samas on väga oluline vahet teha kahel täiesti erineval asjal: ühiskonnaõpetuse tunnis või selle raames omandataval objektiivsel infol valimiste, erakondade programmide ja kandidaatide kohta ning kallutatud valimiskampaanial. Minu ühiskonnaõpetuse õpetaja härra Heinar Tuulberg korraldas näiteks igal valimisaastal kooli aulas põnevaid debatte, kuhu olid kutsutud kõikide erakondade esindajad. Selline ettevõtmine on minu hinnangul igati tänuväärne ja oluline.

Ühiskondades toimunud muudatused ja arengud on viinud valimisea alandamisele või selle üle arutamisele mitmetes Euroopa riikides. Positiivseid näiteid on Austriast, Saksamaalt, Šveitsist, Ungarist ja ka näiteks Norrast. Kõik mainitud riigid üritavad tegelda sellega, et noori senisest enam ühiskonna protsessidesse kaasata. Eesti pole siin sugugi mingi erand.

Ma tänan Reformierakonna fraktsiooni nimel kõiki, kes on valimisea langetamise eest seisnud, pingutanud ja töötanud! See on olnud küll pikk ja raske teekond, kuid lõpptulemus kaalub loodetavasti kordades üles valatud higi. Palju jõudu ja tarkust õigete valikute tegemisel!

Riigikogu liige Lauri Luik kutsus täna Reformierakonna fraktsiooni nimel peetud kõnes parlamendisaadikuid hääletama põhiseaduse muutmise poolt, et 16- ja 17-aastased noored saaksid õiguse hääletada kohalike omavalitsuste valimistel.

 

„Justnimelt usaldus on see märksõna, mida antud põhiseaduse muudatus endas kannab. Usaldus meie noorte, Eesti tuleviku vastu näitamaks, et me pole noortega pelgalt mõtetes, vaid ka reaalsetes tegudes. Valimisea langetamisega anname selge signaali, et ootame nooremat põlvkonda ühiskonna arenguküsimustes kaasa mõtlema ja rääkima. Märgilise tähendusega on seegi, et seaduse jõustamiseks on tarvis kahe järjestikuse parlamendikoosseisu heakskiitu,“ lausus Luik.

 

Reformierakondlasest riigikogu liige tõi välja, et debatt valimisea langetamise üle on kestnud vähemalt viimased kümmekond aastat ning on ilmselt enim debateeritud noortevaldkonna teema.

 

„On omamoodi tore, et meie põlvkond on jõudnud tänaseks ise sellesse ikka, et need read põhiseadusesse kirjutada. Oluline on rõhutada, et see ettepanek on noorte endi algatus ja soov. Piirkondades juba täna aktiivselt töötavad noortevolikogud ning noorte endi poolt veetavad varivalimised näitavad, et otsitakse väljundit ühiskonna arendamiseks,“ lisas Luik.

 

41 Reformierakonna ja SDE liikmest parlamendisaadiku algatatud eelnõu – Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks (703 SE) – eesmärgiks on läbi valimisea alandamise kaasata senisest enam noori inimesi kohaliku elu avalike asjade arutamisse ja otsustamisse.

 

 

Lisainfo:

 

Lauri Luik

Riigikogu noorte toetusrühma esimees, Reformierakonna fraktsiooni liige

Lauri.Luik@riigikogu.ee  

+372 56659599

14 parlamendisaadikut moodustasid täna riigikogus noorte toetusrühma, mille esimeheks sai Lauri Luik ja aseesimeheks Kalle Palling.

 

Toetusrühma esimehe Lauri Luige sõnul on nelja-aastane koostöö noorte esindusorganisatsioonidega näidanud, et otsekontakt võib viia reaalsete seadusemuudatusteni.

 

„Nii eelmise kui praeguse riigikogu koosseisu puhul on noorte jaoks üheks olulisemaks otsuseks 16-aastastele kohalikel valimistel valimisõiguse andmine. Seesama eelnõu peab rakendumiseks läbima ka lõpphääletuse sel kolmapäeval,“ lausus Luik.  

 

„Noorte arvamus peab seadusandlikul tasandil rohkem kõlama, et pealekasvav põlvkond jalgadega ei hääletaks. Seetõttu ongi riigikogus vaja erakondade ülest ühendust, mille liikmed väljaspool komisjone noortega maha istuksid, koguksid neilt seaduseloome kohta tagasisidet ning aitaksid noorte ideid parlamendis ellu viia,“ lisas reformierakondlasest riigikogu liige.

 

Noorte toetusrühm tegutses ka XII riigikogus. Saadikuterühma eesmärk on kaasata noori seadusloomeprotsessi ning aidata kaasa noorte- ja noorsootöö valdkonna arengutele Eestis seadusandlikul tasandil. 

 

Noorte toetusgrupiga liitusid 14 riigikogu liiget: Yoko Alender, Deniss Boroditš, Jüri Jaanson, Jaanus Karilaid, Johannes Kert, Martin Kukk, Kristjan Kõljalg, Lauri Luik, Kalle Palling, Heidy Purga, Laine Randjärv, Mihkel Raud, Martin Repinski ja Andre Sepp.

 

 

Lisainfo:

Lauri Luik

Riigikogu noorte toetusrühma esimees

lauri.luik@riigikogu.ee  

+372 56659599

Kuna eilne Viljandi järve jooks jäi mõjuvatel põhjustel läbimata, tuli end siiski kuskil rajal välja elada. Üllatusega avastasin, et mu enda Alma Mater korraldab täna TTÜ 6 km jooksu. Olin stardis. Vihm, kerge tuul ja mitte just kõige soojem temperatuur andsid võistlusele värvi juurde. 

Starti oli kogunenud 105 jooksusõpra. Alguses ei olnud küll sellist tunnet, et täna võiks hästi joosta. Magamata ööd ja külm ilm (5-7kraadi) ilmselt mõjutasid enesetunnet.

 Stardis nägin mõnda tuttavat nägu, kuid suur osa rahvast oli mulle täitsa tundmatu. Trennikaaslane Matt, kelle jooksutempot tean hästi, kahjuks tuikava põlve pärast starti ei tulnud ning seega otsustasin hoida silmsidet Taavi Tamburiga, kelle maratoni aeg 2.32 on mul samuti hästi teada.

Start.

 Rada kulges TTÜ Rauakooli parklast üle tee ülikooli spordihoone poole, sealt edasi vana Humanitaarinstituudi suunas. Peagi pöörasime paremale üles mäkke, metsa ning edasi suundusime mööda “Vanaka”-äärset kergliiklusteed tagasi TTÜ poole. Ületasime TTÜ silla ja võtsime suuna suusahüppetornile. Järgnes põnev maastik, mis sisaldas ka üht mõnusat pehme liivaga tõusu, tuletades mulle meelde raskeid liivamäetrenne, kus lugematuid kordi on liivas sumbatud, ning siis juba järsk langus alla discgolfi raja juurde, ümber legendaarse TTÜ staadioni ning ülikooli peahoone tagant Rauakooli parklasse tagasi.

Kuna ilm oli külmavõitu, aga pisut uljalt olin otsustanud starti minna lühikese püksi ja T-särgiga, siis hakkasid jahedas vihmas käed külmetama. Kaks avakilomeetrit vedasin gruppi. Esimesel tõusul, mida reeglina pean oma tugevuseks, oli mu üllatus suur, kui üks värske sammuga kutt must kui muuseas möödus ning võttis grupi vedada. Üsna kiirelt venis vahe ca 50-meetriseks. Hoidsin hambad ristis teist positsiooni, kuigi vahe veduriga venis. Umbes neljandal kilomeetril sain aru, et suudan hoida vähemalt teist kohta, kuna sammud seljataga olid kaugenenud, kuid kõrgeim pjedestaali aste võib täna jääda alistamatuks. Vuhades TTÜ staadionist mööda, teadsin, milliseks jääb/kujuneb esikolmik. Ja nii ka jäi: I kiire sammuga mees, II mina, III Taavi Tambur.

  

Foto: Marko Vilberg

Guugeldades, kes too kärme mägironija oli, sain targemaks. Oleksin võinud teada- Karl Mäe. Leidsin ta kõrgetelt kohtadelt 3000 meetri jooksus, mis selgitas ta teravat sammu ning andis sisemist rahu seedida esikohakaotust. Teades aga hästi Taavi Tamburi paremaid aegu, olin kokkuvõttes päris rahul. Järjekordne päev, mille võib kordaläinuks lugeda.

Tulemused leiab siit: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2015/150502_TJ/

Lauri

See nädal tõi kaks olulist tähtpäeva, mina jõudsin Kristuse ikka ning treener Endel Haljand Susi ületas 75. juubeli lävepaku. 

  
Endel tähistas oma 75. juubelit Haapsalus Päeva Villas sugulaste ja lähimate sõprade seltsis. Seda enam olime vennaga üllatunud, et meil oli au samuti sellesse ringi kuuluda. Vennas pani Treenerile kaela kuldmedali tänutäheks tema sportlaskarjääri suunamise ja ehitamise eest! Aitäh ja palju tervist ning õnne Endel!

Vennas kirjutas täna (26.04) Lääne Elus ka ilusa loo juubilarile:

Endel Susi ja Margus Luik. Foto: Lauri Luik

Endel Susi ehk treener, nagu mina teda kutsun on olnud mulle teise isa eest. Tema süstis minusse spordipisiku kui olin vaid 11-aastane poisiklutt. See pisik istub sees tänaseni. Nüüd olen 35, aga võistluskäimist pole jätta suutnud. Trennist leidsin endale parimad sõbrad kogu eluks, olen saanud palju maailmas reisida, kogenud suurepäraseid emotsioone ning pidanud raevukaid võitluseid – kõik tänu Endel Susile!

Treener on ainuke inimene, keda teietan. Tänu Endel Susi ennastsalgavale tööle, eksisteerib täna Eestis kergejõustikuala nimega võistluskäimine. Ala, kus Eesti rahval on kahekordne olümpiamedalist Bruno Junk. Kui Endel poleks võistluskäimise taaselustamist 90ndate alguses enda õlule võtnud, oleks see pikkade traditsioonidega distsipliin tänaseks välja surnud. See on Endli elutöö, mille tähtsust mõistame võib-olla alles aastakümnete pärast.

Ühes oma raamatus lausub juubilar, et elu on võitlus. Endel on ise tuntud kompromissitu võitlejana ning pidanud elus palju raskeid lahinguid. Kõigist neist on ta võitjana välja tulnud ning jõudnud tänaseks 75. eluaastani mis on suur saavutus!

Endel Susi auhinnakapis on palju medaleid nii enda sportimise ajast kui tööst treenerina, kuid ühe tähtsa auraha jaoks leidub kindlasti veel ruumi. Juubelipeol kinkisin vend Lauriga talle matsaka kuldmedali elatud aastate eest. Selle medali esiplaati ei kaunista traditsiooniliselt number 1 vaid 75, mis on ju oluliselt uhkem arv!

Palju õnne treener, kohtume 80. juubelil!

Margus Luik
24-kordne Eesti meister võistluskäimises

  
Suur tänu kõikide ilusate sünnipäevasoovide eest! Kui Teie poolt mulle osutatud tähelepanu lugeda kokku tundidesse-päevadesse, on seda kindlasti vähemalt aasta jagu. Aitüma, 33 saab olema ülikõva! 😉

Lauri

Täna tegin jooksuhooaja avastardi Pärnumaal Rannametsa luidetel. Jüri Jaansoni Kahe Silla klubi meeskond (Tarmo, Vahur, Kadri, Peeter jt) tõestas end taas kõrgel tasemel. Alati on hea näha vanu jooksusõpru ja taas kohtuda nii koduseks saanud radadega.  

Austusest oma mentori Jüri vastu, kuid ka lihtsalt seetõttu, et Rannametsa Luitejooks on üks igati vinge kevadine ettevõtmine, olin ma juba kolmandat aastat järjest stardis.

 

 
Tuleb tunnistada, et kuigi tihti ei oska ma enesetunde järgi öelda, kas jooks läheb hästi või suurepäraselt. Kehva oskan juba üsna kergelt ennustada, aga suurepärast mitte. Nii siis läksin starti prognoosides head jooksu. 

Distants on kokku 8,4 km kulgemist üles-alla nagu ameerika mägedel mööda Pärnumaa liivaluiteid. Esimesed kolm kilomeetrit, tõsi, on laugel pinnasel, seetõttu suutsin end avakilomeetril juba üllatada, millele järgnes kerge kõhedus, sest nii kiiresti ei tohi esimest kilomeetrit joosta- 3:10. Okey, aga teised, konkurendid, ju jooksid ka. Pisut kummaline tunne sees, jätkasin jooksu. Teine lauge kilomeeter oli alfaldilt üle kolinud kruusale ja mullapinnale, kell näitas juba jätkusuutlikumat aega, 3:30. Hirmus tuul on vastu. Hoian end Kristo Reinsalu varjus, kuid see mees jookseb isegi nädal enne maratoni starti minust kiiremini, seetõttu sain seda lõbu nautida vb 500m, ja läinud ta oli. Lõpuni. Jätkan jooksu omadel tingimustel. Paar venda “pistan kotti”, ka lõpuni, õnneks:). Kolmas on viimane kilomeeter, mida saab joosta ilma “veremaitseta” kurgus ja kopsus. Aeg päris okey, 3:34. Noor konkurent Mark Mendel möödub must kui muuseas. Sellelgi on häid külgi, saan taas tuulde võtta. Peagi pöörame metsapoole ära, kõik see mees ja naine. Metsa. Ja see, mis järgneb, pole enam meelakkumine. Ka kell räägib enda eest. Kildi aeg juba üle nelja minuti- 4:08. Tunnen, kuidas nohu takistab jooksmist ja nuuskamine lööb hingamisrütmi paigast. 

 

 
Olen juulist alates teinud treener Urmas Randma (kes btw tegi taas raja kõrval supertööd. Aitäh!) soovitusel põlvetõsteharjutusi, mis mõeldud eelkõige alakõhulihaste treenimiseks. Igal hommikul ja õhtul mõlemale jalale 50 kordust, taustaks hambapesu. Ilmselt on olnud abiks nii jooksusammu parandamisel kui ka “mägede võtmisel”. Mis sest, et aeg oli mägedes üle nelja minuti km, aga tunduvalt lihtsamalt olid tõusud sel aastal seeditavad. 

Järgnes mägine kilomeeter, kus sees ka laskumisi ja pisut laugemat maad, möödun Margist ja jätan selle nii kuni lõpuni. Aeg 3:39. Minust möödub Olav Paris, kes sel aastal näikse päris heas vormis olevat. Ja kahjuks jääb ta distantsi lõpuni mulle kandu näitama. Viimastel aastatel pole talle väga kaotanud. Tubli!

Kulgeme juba finiši suunas, mööda maanteeäärset kraavi. Mäed meid neil hetkedel ei vaevanud, küll aga mügarlik maastik, mis siiski sammu lõhkus. Kilomeeter muutub kiiremaks, koguni 6 sekundi võrra- 3:33. Ilus. 

Veel kaks kilomeetrit. Kes esimest korda jooksis, see ilmselt hingas kergendatult. Kes aga varem rajal olnud, see tundis, kuidas jalg värisema hakkab ning kops aina enam “verd täis valgub”. Kaks viimast on kõige jõhkram osa sellest jooksust. Tõeline kirss tordil. Vahepeal jookseme paralleelselt juba tuldud rajaga, nii tore on vaadata jooksusõpru alles neljandat kilomeetrit läbimas. See koht annab alati jõudu juurde. Kellelgi on veel raske. 

Kohati pool-vertikaalis mäkketõusud vahelduvad järskude laskumistega, mida ma siiani pole suutnud õppida pika keriva sammuga võtma. 4:05. Jõuan endamisi mõelda, et kui nii lõpuni läheb, siis oli mu sisetunne stardis sel korral taas õigel lainel. 

 

 
Viimasel kilomeetril, kui kopsudes juba üsna rõhuv tunne, näen mäe otsas treener Randmad, kes, nagu ikka, stopper käes oma kirka punase jopega omadele innustavalt kaasa elab. Ah jaa, vahepeal oli selja taga kosta müdinat. Hea üllatusena tõusis mu kõrvalt trennikaaslane Janar Juhkov, kes on sel kevadel heas mõttes kohutavas vormis. Oli kohutav küll, aga samas hea tunne, et omatrenni mees. Nii me võitlesime lõpu poole. 8. kilomeeter ning kell näitab 4:03. Teadsin ju, et see on aeglane km ning siit alla 4 minuti on suht raske võluda. Janari sammud on kohe seljataga, lisaks veel üks jalapaaritäis müdinat. Protokolli järgi kuulusid need sammud Ranno Eralale. Mõlemad mehed tuhisesid must viimase järsu laskumise lõpus mööda. Jäi veel paarsada meetrit. Kohe kuramus kuidagi ei taha jalad nii kiiresti liikuda kui neil meestel. Ja nii jäigi, Ranno lõpetas minust 7 ja Janar 5 sekundit varem. Aga see polnud tegelikult absoluutselt oluline, päris tõsiselt. Sest kell finišitablool näitas 30 minutit ja sekundeid peale. Olin juba väga rahul sest möödunud aastal joostud isiklik oli 31:34! Ja sinnani oli veel igavik aega, kuna finišijooneni jäi vaevu 20 meetrit. Eile veel pead vaevanud ning segi ajanud helesinine unistus ja lootus, et kas kuidagi oleks võimalik joosta seda maad alla 31 minuti, oli kohe-kohe realiseerumas. 

Done! Aeg 30:48,8 ning võimas isiklik enam kui 45 sekundiga. Super! Jess. 

Õnnitlen inimesi enda ümber ning sörgin mõnusa surinaga jalgades meeldivas meeltesegaduses autoni. Joon. 

Alustan teekonda tagasi Tallinna poole. Otse sünnipäevale!

 

 
Saadan veel Jürile sõnumi tänusõnadega laheda jooksu eest. 

Ja nüüd loo pealkirja juurde. Edu on muutus paremuse poole. Ja see on saavutatav läbi järjepideva mõtestatud tegevuse. Seda ju rasked ja süstemaatilised treeningud on. Edu=järjepidev mõtestatud tegevus. M.o.t.t. Vähemalt seda näitab minu kogemus. Nii spordis kui mujal. 

TULEMUSED: http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2015/150419_8km/

Soovitan liikuda! 😉

Lauri