Eesti Koolispordi Liit (EKSL) jätkab interaktiivset õppeprogrammi võrkpalliga. Erinevatele kooliastmetele mõeldud klippides näitavad Eesti koondise mängijad Rait Rikberg, Andres Toobal, Henri Treial ja Julija Mõnnakmäe põhilisi treeningvõtteid, mis aitavad õpetajatel ja koolilastel selle tehniliselt nõudliku mänguga lähemalt tutvust teha.

EKSLi presidendi Lauri Luige sõnul on antud programmi eesmärk aidata koolinoorel ja ka õpetajal end paremini kehalise kasvatuse tunniks ette valmistada. “Lisaks spordi ja tervislike eluviiside propageerimisele koolinoorte hulgas, on Eesti Koolispordi Liidu eesmärk õpetada noortele ka koostöö olulisust, seda nii spordis kui ka elus laiemalt. Pallimängud omavad tähtsat rolli koostöö arendamisel ja võistkonna kui terviku tähtsuse selgitamisel,” sõnas Luik.

Eesti meeste võrkpallikoondise libero Rait Rikberg toonitas õigesti läbiviidud koolitundide ja treeningute tähtsust. „Selleks, et hilisem karjäär sujuks libedamalt, on väga tähtis omandada kohe alguses õige tehnika ja teha eakohaseid harjutusi,“ ütles Rikberg. Lisaks juhtis ta tähelepanu võrkpalli petlikule lihtsusele: „Võrkpall tundub suvel rannas või heinamaal „toksides“ küll lihtne mäng, aga heaks mängumeheks saavad ainult need, kes ei pea hiljem aega ja energiat kulutama valesti õpitud mängutehnika parandamisele.“

EKSL koostöös Eesti Võrkpalli Liidu ja S-Filmiga tootis kokku 8 videoklippi. Iga klipp keskendub erinevatele vanuseastmetele mõeldud harjutustele. Kõik videoklipid laetakse lähiajal EKSLi Youtube’i kanalile.
Esimeses klipis õpetatakse kõige väiksematele koolilastele mõeldud pallimängu nimega „Pallilahing“. Kes jääb peale kui Andres Toobal ja Rait Rikberg võtavad mõõtu 1.-3. klassidele mõeldud Pallilahingus?

Videoklippi saab näha siit: https://youtu.be/Nept3GHAwnU

Lisainfo:
Henri Ausmaa
Eesti Koolispordi Liit
henri@koolisport.ee

POSTIMEES.EE

Riigikogu langetas valimisea kohalikel valimistel 16. eluaastale  

Riigikogu kiitis tänasel istungil heaks põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse, millega langeb valimisiga kohalikel valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale.

Seadus võeti vastu 55 poolt- ja 30 vastuhäälega ning nelja erapooletu häälega.
Seadus võimaldab alates 2017. aastast kohalikel valimistel kaasa rääkida 24 000 16–17-aastasel noorel.
Lauri Luik ütles riigikogu kõnetoolis Reformierakonna fraktsiooni nimel, et seadus on usalduse märk noorte suunas. «Noored on väga selgelt väljendanud oma soovi ühiskonna protsessides rohkem kaasa rääkida. Ka see eelnõu on tegelikult nende endi algatus,» rääkis ta.

Luik märkis, et valimisea langetamine aitab tõsta noorte valimisaktiivsust, aga õpetab ka otsustama ja vastutama. «Need kõik ei ole sugugi vähetähtsad oskused noore inimese elus ja üldse inimese elus. Ja loomulikult on oluline valimisharjumuse tekitamine.»
Seaduse positiivse mõjuna tõi Luik välja veel mõju lõimumisele. «Teatavasti kohalikel valimistel on õigus ka mittekodanikel hääletada ja sellega avaneb tervele reale 16–17-aastastele mittekodanikele võimalus kodukohas reaalselt seda sidet oma valla või linnaga senisest tugevamaks ehitada,» lisas ta.

“Tase võiks kõrgem olla, paneksin hindeks kolm pluss,” ütles ETV spordisaate stuudios käinud Lepajõe. “Kõik see sõltub aga erinevatest teguritest, nagu näiteks lapsevanematest, koolispordiliidust ning ka rahvusringhäälingust.”

Kuigi noored tahavad rohkem kehalise kasvatuse tunde, pole seda võimalik ellu viia. “Koolipäev ei tohi olla liiga pikk,” rehkendas Lepajõe. “Lapsele tuleb jätta vaba aega ning ta peab olema ka koos vanematega ja saama ise sporti teha. Lahenduseks oleks see, et noored panna liikuma teiste ainete raames, näiteks õues õppima. Siis poleks kehalise kasvatuse tundide roll nii määrav.”

Eesti Koolispordiliidu presidendi Lauri Luige sõnul on neil noortele kindel sõnum. “Meie missioon on tekitada lastes armastus spordi ja liikumise vastu,” ei varjanud Luik. “Loomulikult on tähtsal kohal kodune kasvatus ning õpetaja ja tippsportlase roll. Heaks eeskujuks teistele on Meelis Atonen, kes käib võistlustel kogu perega. Samuti on olümpiavõitjal Erki Noolel kavas käivitada projekt, kus näidatakse noortele, kui tähtis oma tervise eest hoolt kanda.”

AK spordiuudised on järelevaadatavad SIIT!

Tänasel pressikonverentsil teatasime ametlikult, et EKSL korraldab koostöös Korvpalliliiduga 2016. a suvel koolinoorte maailmameistrivõistlused 3×3 korvpallis Tallinnas vabaduse väljakul. Koolispordist on välja kasvanud mitmeid korvpalli superstaare, nagu näiteks Enes Kanter, Kenan Sipahi ja Furkan Korkmaz. Oodata on väga huvitavaid lahinguid! 
   
 http://m.sport.delfi.ee/article.php?id=73212611

Lugu ilmunud ajalehes Postimees

Koalitsioonilepe sätestab alused, mis võimaldavad spordivaldkonda märgataval hulgal lisaraha leida. Piisab kahest põhimõttelisest muudatusest. 

Esiteks, riigiettevõtete kasumist konkreetse protsendi suunamine sporditegevusse. Näiteks üks protsent Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama kasumist tähendaks Eesti spordile täiendavat ca 3 miljonit eurot. Riigil on aga teatavasti veel mitmeid kasumlikke ettevõtteid. See idee seisab must-valgel meie koostöölepingus, nii et teeme ära.

Ja teiseks, ettevõtete erisoodustusmaksu kaotamine sporditegevuse toetamiselt, mida küll otseses sõnastuses leppest ei leia, kuid mis oli arutlusel seda dokumenti koostades. Kokkulepe jäi, et seda ideed kaalutakse. Paljudel juhtudel toimub täna töötajate sporditegevuse rahastamine ebakorrektselt (või nö jokk skeemi järgi), näiteks sõlmides reklaamilepingu mõne spordiklubiga jms. On ka neid, kes erisoodustusmaksu tõttu oma töötajate spordiga tegelemist üldse ei toeta. Ühe peamise vastuargumendina on kõlama jäänud süsteemi kontrollimatus. Leian, et seda annab reguleerida piisava täpsusega (nt nii asukoha kui piirsummaga), välistamaks nö sukeldumisreise Hurghadasse. 

Valitsusliidu programmis seisab, et lähtutakse “Eesti spordipoliitika põhialustest aastani 2030” ning tagatakse rahaliste vahenditega spordivaldkonna arengukava aastateks 2015-2019. Ainuüksi see lause seab kultuuriministri kohustuse ette spordile lisaraha leida. 

Koalitsioonileppe välise teemana soovin taas lauale tõsta nö magusamaksu idee. Olen tulihingeline maksude langetamise pooldaja, kuid realistina teadvustan, et kui soovime keskselt mõnda riigi jaoks olulist valdkonda (nagu nt sport ja terviseedendus) toetada, siis peab mingil viisil vahendeid koguma. Sellistel puhkudel eelistan pigem nö pahede maksustamist. Rafineeritud suhkrud on tervisele kahjulikud, seetõttu võiks põhjalikumalt analüüsida, kas magusamaksu kehtestamine oleks administreeritav ning millist efekti see meie maksubaasile tähendaks. Võib-olla on seda liiga keeruline reaalses elus rakendada, ei tea, aga vähemalt võiks seda kaaluda. Suhkrumaksust laekuvad vahendid võiks kõik suunata terviseedendusse.

EOK on teinud ettepaneku suunata kõik hasartmängumaksu nõukogu (HMN) jagatavad vahendid nende eelarvesse. See on tore mõte, aga kahjuks ebareaalne. Hasartmängumaksu seadus sätestab valdkonnad, mida antud vahenditest toetatakse: haridus (31,8%), sotsiaal (31,7%), kultuur (4%) ja sport (32%). Olen kahe käega poolt, et leida valdkonda raha juurde, kuid nõukogu esimehena ei saa ma heaks kiita plaani võtta haridus- ja sotsiaalvaldkonnast kogu raha ära. See lihtsalt ei ole vastutustundlik. Samas ei maksa EOK-l ka väga muretseda, nii nagu eelmistelgi aastatel, on ka 2016. a riigieelarves neile lisaraha planeeritud.

Oma kogemusest tulenevalt olen pigem seda meelt, et finantseerimisallikate konsolideerimine jätaks pisemad taotlejad ukse taha ning kuna HMN on täna ainus igakuiseid projektitoetusi jagav organ, siis kindlasti halveneks ka taotlemise dünaamika. See on olnud aga meie nõukogu üks suuremaid plusse, mida taotlejad kiidavad. Täna on näiteks Martna maadlusklubil võimalik Kultuurkapitali (Kulka) eitava vastuse korral koheselt pöörduda HMN-i poole ning juba järgmisel kuul saada teada meie otsusest. 

Olen nõus, et finantseerimissüsteem peab olema võimalikult lihtne, läbipaistev ning arusaadav, kuid ma ei poolda praeguse paindliku süsteemi lõhkumist ilma töötavat alternatiivplaani omamata. Raha ühest taskust teise tõstmine ei ole minu hinnangul lahendus. Küll aga võime lisaraha otsides mõelda selle peale, kas hasartmängumaksu seaduses loetletud proportsioonid peaksid olema just sellised nagu nad sinna aastate eest kirja on pandud. Kui HMN-i jagada on 37,4% hasartmängumaksu laekumistest, siis 46% läheb Kulkale, 12,7% Siseministeeriumile regionaalseteks investeeringuteks ja 3,9% Eesti Punasele Ristile. Olen valmis arutlema nende valdkondade proportsioonide üle.

Spordivaldkonda lisaraha leidmiseks ei ole tarvis jalgratast leiutada. Piisab vaid mõnest ülalmainitud põhimõttelisest muudatusest ning mured saavad leevendatud. Loomulikult peame spordisõprade ning tervislike eluviiside propageerijatena olema valmis põhjendama, miks antud valdkond riigi jaoks olulisem on kui mõni teine.

 
Lauri Luik

Riigikogu liige

Hasartmängumaksu nõukogu esimees

Allikas: www.laanlane.ee

Riigieelarve piirkondlikest investeeringutest tuleb Läänemaale 35 000 eurot. Kõlavaim objekt on kõlakoda Haapsalu promenaadil, mis vajab remonti. 

  
Kõlakojale läheb 10 000 eurot, nagu ka Nõva lipuväljakule ja Vormsi põhikooli väliõppeklassile.

Uuemõisa laste mänguväljaku rajamiseks on riigieelarves 5000 eurot.

Läänemaalt riigikokku valitud reformierakondlane Lauri Luik ütles, et tegi riigieelarvesse ettepanekud pärast nõupidamist omavalitsusjuhtidega. “Arutasime linnapea Urmas Suklesega. Raha palju pole ja vaatasime, mis on kõige pakilisem. Kõlakoda on Haapsalu visiitkaart ning vajab remonti,” selgitas Luik Haapsalu objekti valikut.

Ta lisas, et ka kuursaal vajaks samuti investeeringut, aga see on niivõrd suur, et “katuserahaga” ei ole seal suurt midagi peale hakata.

Vormsi kooli õuesõppeklassi soovist sai Luik teada suvel Vormsi saarel. “Kohtusin vallavanemaga, uurisin mis võiks olla vajaka. Selgus, et kool tahab välisõppeklassi, kus saaks õppida värskes õhus. Katusealune, pingid, elementaarsed õppevahendid,” kirjeldas Lauri Luik. “Mulle see idee väga meeldis, propageerin ise ka väljasõpet ja värskes õhus liikumist.”

Nõva valla juhtidega oli juttu kahest ideest – lipuväljakust ja terviserajast, kuid viimase jaoks ei oleks “katuserahast” kaugeltki piisanud. “Lipuväljak tuleb minu andmetel koolimaja juurde. Rahvuslipu nähtavus on minu jaoks selle projekti põhjendus,” sõnas Luik.

Ridala vald saab 5000 eurot Uuemõisa laste mänguväljaku jaoks, mis on plaanis rajada kutsekooli lähedale. “Üldkokkuvõttes on need kohalike jaoks olulised objektid, mille jaoks omavalitsusel muidu raha ei oleks jätkunud,” ütles Lauri Luik.

Läinud reedel tähistasime Eesti Koolispordi Liidu XXV juubelit. Minu ettekande jutupunktid võtavad viimased veerandsada aastat ülevaatlikult kokku.

Koolispordi mõte ja tähendus

·      sütitada noortes armastus spordi ja tervislike eluviiside vastu- terved, teadlikud ja õnnelikud inimesed

·      tervis ja areng, rõõm liikumisest ja sportimisest koos sõprade, õpetaja ja perega. Suunanäitaja eluks

·      tähtis on osavõtt, mitte ilmtingimata võit

·      terves kehas terve vaim

Kui kõlas stardipauk…

·      nõukogude aja lõpp ja Eesti taasiseseisvumine tõi ka koolisporti uued tuuled- spordiühing Noorus vajas uutmist

·      mina olin sel ajal seitsme aastane ning imetlesin, kuidas õpetaja esimesel koolipäeval kriidiga tahvlinurka ilusa aastanumbri, 1989, maalis

·      alusepanijateks olid tollane haridusminister ja EKSLi esimene president Rein Loik ning asepresident Toomas Tõnise

·      eeskuju ja ka reaalne abi organisatsiooni ülesehitamisel tuli Soome Koolispordi Liidult, kes on meie hea partner siiani

·      aktiivselt olid kaasatud koolid, õpetajad ja spordiinimesed

·      eesmärgiks seati luua võimalused koolinoortele ühiseks sportlikuks tegevuseks ning tervislike eluviiside edendamiseks

·      oluline on rõhutada, et liikumapanevaks jõuks olid noored ise- koostöö

·      algusaastatel olid peamisteks EKSLi tegevusvormideks koolidevahelised võistlused (nii maakondlikud kui üleriigilised)

·      algusest peale oli loodud ka õpetajatele selge väljund korv- ja võrkpalliturniiride näol

·      juba esimestel aastatel pakkus EKSL laia valikut erinevatest spordialadest (12)

·      tänu “maasoolale”- tublidele õpetajatele- kasvas ja arenes organisatsioon kiiresti, liitus aina uusi koole

·      siiras hea meel ja uhkus on eriti nende õpetajate üle, kes on meiega tänaseni

·      1992. a liitusime ISF-iga (olime aktiivsed algusest alates nii võistlustel kui ka juhtkonnas (ISFi juhatuse liige Toomas Tõnise 92-96), Erika Salumäe, Madis Pettai, Henri Ausmaa)

Tippu pürgimise aeg

·      90. kasvasime tasa ja targu, vaikselt liitus uusi koole ja liikmeid

·      struktuur kasvas üksikliikmetest ja koolidest maakondlikeks ja suuremate linnade liikmesorganisatsioonideks

·      kasvas osalejate arv ja osavõtt

·      aktiivne osalus ISFis alates 90. a (nii juhtkonna töös kui ka võistlustel)

·      1995. aastal saime endile vastutusrikka ülesande- korraldada koolide MM orienteerumises, Põlvas (väga kõrge tase)

·      kujunes välja hea koostöö riigiasutuste, erinevate organisatsioonide, ametkondade ja ettevõtetega. Esimene EKSLi president oli haridusminister Rein Loik (1990-2002), edasi Toomas Rõhu (2002-2005), Erika Salumäe (2005-2011), Lauri Luik (2011-)

Tugev ja ühtne organisatsioon 

·      aastatega oleme kasvanud üle-Eestiliseks organisatsiooniks- esindatus kõikides maakondades ja suuremates linnades

·      meie tegemistesse on kaasatud ca 40 000 õpilast, üleriigilised võistlused toimuvad tänaseks 16 spordialal erinevates klassirühmades

·      hästi toimiv ja ühtne organisatsioon (KOOSTÖÖ)- suur töö tehakse ära kohtadel

·      Kõige alus on INIMESED! Suurepärane meeskond- piirkonnaorganisatsioonid, juhatus ja tegevjuhtkond (Madis Pettai, Helle Aitsen, Henri Ausmaa, Robert Orgulas, Arvo Toots (emeritus), Aino Lõssenko)

·      aastatega on liitunud mitmeid uusi inimesi ning sellega seoses on tulnud ka palju värskeid ideid

·      meie ees seisis ja seisab siiani küsimus- kuidas edasi?- kas jätkata senises formaadis või fookust laiendada ja võtta juurde uusi spordialasid (oleme võtnud eesmärgiks traditsioone hoida, kuid igal aastal ka midagi uut ja huvitavat lisada)

·      välja on kujunenud mitmed traditsioonilised võistlused ja projektid:

1.     teatevõistluste sari Tähelepanu, start! (meie lipulaev aastast 1957!) (viimasel aastal ca 150 võistkonda ja 4000 osavõtjat)

2.     spordimärgi projekt Noor Lõvisüda (alates 2002) (kokku üle 8000 osaleja)

3.     spordimälumäng Bumerang (2003) (viimasel aastal 100 võistkonda ja 400 osavõtjat)

4.     suvemängud Meri ja Päike (2006) (viimasel aastal 14 maakonda ja ca 300 osavõtjat)

5.     tervisepäev Reipalt Koolipinki (alates 2005) ja Looduse Kilomeetrid (viimasel aastal ca 54 kooli)

6.     tervisepäev Talvevõlud (viimasel aastal ca 10 kooli)

7.     jalgpall (sh saalijalgpall ja Osavaim jalgpallur) (viimasel aastal üle 600 võistkonna ja 6000 osavõtja)

8.     võrkpall (sh kooliliiga, miniliiga, Sadolin cup) (viimasel aastal ca 400 võistkonda ja 4000 osavõtjat)

9.     1.-3. ja 4.-5. klasside Dumle rahvastepall (viimasel aastal ca 700 võistkonda ja 5500 osavõtjat)

10. korvpall, 3×3 sari alates 2011, 4.-5. klass ja seejärel ka 6.-7. klass (viimasel aastal 330 võistkonda 120 koolis, kokku üle 1300 osaleja)

11. õpetajate ja koolijuhtide võistlused (korv- ja võrkpall, suve- ja talvepäevad, koolijuhtide võrguturniir) (viimasel aastal ca 700 õpetajat)

12. sügisseminarid (tuntud ja tegijad esinejad)

·      meil on õnnestunud endale võita väga vastutusrikkad rahvusvaheliste tiitlivõistluste korraldusõigused:

1.     2009. a koolinoorte kergejõustiku MM (27 riiki ja 500 sportlast)

2.     2015. a koolide murdmaasuusatamise MM Otepääl (9 riiki ja 150 sportlast) ja need võistlused edukalt läbi viia!

·      traditsioonide kõrvale oleme loonud mitmeid uusi algatusi:

1.     uus koduleht ja FB kanal

2.     koostööprojektid ERRiga (Tähelepanu, Start!)

3.     interaktiivne õppeprogramm (ÜKE, kergejõustik, jalgpall jne vastavalt ainekavale), kohe algavad võrkpalli võtted

4.     spordisõbralikuma õpetaja tiitel (3. aasta)

5.     AED elustamisaparaadid maakondadesse (11tk)

6.     Euroopa spordinädal koostöös EOKga

7.     Erivajadustega noorte kaasamine (Tähelepanu, Start!)

8.     jm

·      aastatega on meil välja kujunenud võimas võrgustik suurepärastest koostööpartneritest: maakondlikud spordiliidud, alaliidud (korv-, jalg- ja võrkpall jt), KOVid, HTM, kultmin, HMN, Kulka, EOK, sponsorid (Akzo Nobel AS, Fazer Eesti, Balsnack, AT Sport, Interaltus/Haribo, A Le Coq), Eesti haridustöötajate liit, Eesti Kehalise Kasvatuse Liit, meediaorganisatsioonid

Uued väljakutsed

1.     kaasata senisest enam noori koolisporti, kes ei ole igapäevaselt seotud klubide treeningutega- saada noored arvutite tagant terviseradadele

2.     traditsioonide hoidmine

3.     erivajadustega noorte senisest suurem kaasamine

4.     ausa mängu reeglite tutvustamine

5.     spordiklassid ja õppekava (liikumisõppe programm koalitsioonileppes)

6.     spordiinventari programm koolidesse (saime koalitsioonileppesse)

7.     vabatahtlike kaasamise programm

8.     EKSLi presidendi test

9.     jätkuv aktiivne väliskoostöö (ISF jt partnerid)

10.   üle-Eestiline krossijooksusari

11.   2016. a juunis toimub Tallinnas koolinoorte 3×3 korvpalli MM (ootame 20-30 riiki ja ca 400 osalejat)

12.  jm

25. aastapäeva tähistanud Eesti Koolispordi Liit valis aasta spordisõbralikumaks õpetajaks Rein Jõeveeri Tabivere põhikoolist.

Möödunud reedel koolispordiliidu 25. sünnipäevale pühendatud konverentsil anti Tabivere põhikooli kehalise kasvatuse õpetajale ja huvijuhile Rein Jõeveerile üle aasta spordisõbralikuma õpetaja auhind.

Rein Jõeveer. Foto: EKSL

Jõeveer on kehalise kasvatuse õpetaja olnud üle 38 aasta, peaaegu 28 aastat on ta spordiarmastust jaganud Tabiveres, kus ta on lisaks kehalise kasvatuse õpetaja ametile teinud ka valla spordijuhi tööd.

Täna oli Riigikogus arutlusel PGSi ja erakooli seaduse muutmine, mille eesmärk on suurendada õpetajate palgafondi.

Alljärgnevalt minu ettekande jutupunktid:

Kiiduväärt, et:

* õpetajate töötasu kasvab

* investeeringukomponendi (2,6M) liitmine õpetajate palgafondiga võimaldab 1,4% palgatõusu
Kuid see tähendab, et edaspidi saab koolipidaja tööjõukulude toetust kasutada üksnes õpetajate töö tasustamiseks, mitte aga enam koolihoone remontimiseks või ka nt tugispetsialistide palkamiseks.
Olgu meeldetuletuseks öeldud, et investeeringutoetus oli algselt mõeldud osana riiklikust programmist, et soodustada koolide kordategemist. Kahjuks on investeeringukomponendi summad vähenenud viimase kuue aastaga 16M-lt 2,6M-le eurole, olles sellega oma algse olemuse suuresti minetanud.
Kaotatava investeeringukomponendi alternatiiviks pakutakse tõukofondide vahendeid, mida saab vastavalt kasutada:

* koolide rekonstrueerimiseks (koolivõrgu korrastamise kontekstis)

* õpetajate ja koolijuhtide täiendõppeks

* digitaalse õppevara arendamiseks
2015-2020 a ELi struktuurivahendite kogumaht on 241M euri
Ülla lõppeesmärgiga eelnõus on siiski mõned “aga”-d:
* EMOL, ELL ja Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus ei toeta eelnõud

Iseenesest pole mittetoetamine midagi uut ega ebatavalist, kuid kindlasti ei ole ilus ega ka praktiline seada kooskõlastamiseks nii ebaloomulikult lühikest tähtaega. Me ju ometi soovime kuulda osapoolte arvamusi. Antud juhul pole aga Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus oma sisulist arvamust veel esitada jõudnudki

* KOVid ise väidavad, et neil on õigustatud ootused, kuna mitmed neist on investeeringukomponenti arvestades renoveerinud laenu abil haridustaristut ning teenindanud võetud laenukohustusi

* KOVide sõnutsi kulub lõviosa ELi vahenditest riigigümnaasiumite rajamiseks, HEV koolidele ning kutseõppeasutustele. KOV põhikoolidele jäävat 109M eurot, omafinantseeringukohustusega 15%
Ettepanekud:

* kindlasti tuleb mainitud osapooled kaasata komisjoni aruteludesse, et nad saaksid selgitada omi seisukohti

* kompromissettepanekuna tasub kaaluda võimalust lubada vahendite ülejäämisel kasutada seda raha vastavalt vajadusele, st nt tugipersonali palkamiseks või väiksemate remonditööde teostamiseks. Usaldame rohkem kohalikke omavalitsusi!

* kuigi riik kavandab ELi vahenditest toetada suuremahulisi investeeringuid ning õpilasepõhised ja marginaalse mõjuga investeeringutoetused suunatakse õpetajate töötasu kasvu, tarvitseb siiski otsida võimalusi, et KOVid saaksid perspektiivis ka väiksemate projektide tarvis investeeringutoetusi taotleda. Oluline on rõhutada, et tõukefondide mõju on ajutine ning juba varakult tuleb hakata mõtlema sellele, mis saab peale ELi meetmete lõppemist
Lõpetuseks:

Õpetajate palgatõus on seatud eesmärgiks elukestva õppe strateegias ja VV tegevusprogrammis. Võitleme selle nimel, kuid kindlasti tuleb seda teha võimalikult konstruktiivses koostöös KOVidega. Jõudu meile selleks.

Väärt-vägevat kunsti ja kirjandust tuleb toetada, ilu ja värskust on koleduste kõrvale kindlasti juurde tarvis. Paraku valitud kunstnike ja kirjanike värbamine maksumaksja teenistusse kõlab küsitavalt ega saa mu meelest olla kuidagi aus ning objektiivne ülejäänute suhtes. Milles nemad süüdi on? Kumb on siis ikkagi parem, kas Monet või Rembrandt? Sharma või Mutt? Kogu lugupidamise juures kunsti ja kirjanduse vastu, aga no kuulge, kavandatav süsteem on ikkagi üsna vildakas ning rajatud soisele pinnale. 

Võtta käputäis kirjanikke ja kunstnikuid riigi palgale, see näib ettekirjutusena ja tundub liuväli. “Vaim” vajab vabadust ning vihkab piiranguid (eriti neid, mis tulenevad töölepinguseadusest). Puuris lind kõrget lendu ei tee. 

Osaliselt saan ma sellest loogikast siiski aru, sest treeneritele ju leidsime ka raha juurde, et aidata neile tagada sotsiaalsed garantiid. Paraku on treenerite töö hindamine ja tasustamine tunduvalt paremini mõõdetav. Neile maksab palka klubi/alaliit konkreetse töö eest, mida saab väga selgelt ette kirjutada ja hinnata. Väga oluline erinevus kõneallolevast plaanist seisneb ka selles, et täiendav tugi oli treenerite puhul mõeldud kõigile vastava kvalifikatsiooniga spetsialistidele. Kunstnike/kirjanike puhul on aga tegu väga subjektiivselt valitud seltskonnaga. See ongi mu meelest kogu selle asja kõige suurem küsimärk, ja pealegi väga põhimõtteline. 

Tippsportlaste puhulgi on mõõdetavus märksa konkreetsem. Olgu selleks siis normi täitmine, tiitlivõistluste medal või miskit muud käega katsutavat. Klubi, alaliit või EOK on selleks seadnud selged mõõdetavad kriteeriumid. 

Aga palga ja töösuhtega on kirjanike/kunstnike näite puhul väga keeruline paralleele vedada. Tööülesannete kirjeldust ehk trajektoori on taevas lendavale linnule ikka väga raske anda. Ja ausalt öeldes ei tohikski seda teha. 

Meil on loometegevuse toetamiseks olemas vastavad rahastamisfondid. Kirjanike ja kunstnike loomeliidud saavad riigilt tuge. Seda tuge võiks vajadusel suurendada, kuid loomeliidud peaksid oma liikmete sotsiaalsete garantiide küsimuse ise ära lahendama. Kindlasti tuleks ka senisest enam orienteeruda autorite teoste realiseerimisele turul. Oluline on siikohal rõhutada, et kunstnikki teeb kunsti tarbijaskonnale, nagu ka kirjanik. Ja kui tarbijaskond on nõus seda toodet tarbima, siis ta ka maksab selle eest. Teenitud tulu aga läheb autorile, mis peab tagama elamiseks tarvilikud vahendid. Vahe (kui tõesti ei tule vaimu peale ja on madalhetk) võib kompenseerida loomeliit sotsiaaltoetuse vms näol. Aga nimetagem seda siis ikka õige nimega. Praegu jääb paratamatult selline mulje, et palka hakkavad saama need õnnetud, kes oma loomet tarbijaskonnale müüa (seda selle mõiste kõige paremas tähenduses) ei suuda või kes koguni hädas üldse looma. Tegelikult peaks palga loogika olema aga 180 kraadi vastupidine. 

Väike vahepala. Ükskord oli Haapsalus näitus, kus üks mees/naine oli purgi sisse häda teinud ning tõi selle siis inimestele vaadata. Piletit vist ei tulnud maksta, aga ikkagi. Oli ka see ju kunst. Kui vaimu peale ei tule, aga häda on, küll siis lahenduse leiab. Ilma igasuguse irooniata. 

Soovitus kultuuriministrile on loobuda palga mõistest. Kui nimetame seda näiteks preemiaks, stipiks või kasvõi sotsiaaltoetuseks, saan sellest palju paremini aru. Nagu öeldud, väga hea, kui leiame valdkonda raha juurde. Täiendav preemia viiele paremale (noorele-andekale) võiks selle projekti nimi hoopis olla!

Ja muidugist tunnen spordimehena siin selget ülekohut kehakultuuri viljelejate suhtes. Kui juba, siis lisame preemiate loetellu ka viis sportlast, kes ei pea ega tohikski mu meelest olla Navitrollad-Kanterid vaid pigem AgnesLipingud-SergeiTšerepannikovid ning maksame neile preemiat heade tulemuste eest. Reaalselt tehtu eest. Mitte selle eest, kui värv otsas või hüppeliiges vigastatud. 

Lõpetuseks. Palk ei ole mu meelest selles kontekstis õige mõte, räägime pigem preemiast. Aga toetame!

Kas teadsid, et igas minutis sureb maailmas 11 last nälga? ÜRO andmetel sureb alatoitumise tagajärjel igal aastal kokku ligi kuus miljonit(!) last. See tähendab, et ainuüksi selle lause lugemiseks kuluva aja jooksul kustub üks noor elu. 

Tänases Eestis pole näljasurm õnneks levinud, kuid pelgalt mõte lapsest, kes peab õhtul tühja kõhuga magama minema, tekitab minus noore isana õudusjudinaid. Seda enam, et samal ajal kui see laps uinub, jääb suures osas kodumajapidamistest toitu üle ning kõrvalasuva supermarketi töötaja viskab kastide viisi täiesti söögikõlbulikku toitu prügikonteinerisse.

Tihti arvatakse, et suurimateks toiduraiskajateks on restoranid ja suured jaemüügiketid, kuid see on vägagi ekslik. Hoopis meil endil tuleb peeglisse vaadata. Euroopa Komisjoni andmetel on kõige suurem mõju toidu raiskamisele majapidamistel (42%), järgnevad tootmisettevõtted (39%) ning alles seejärel toitlustusasutused (14%) ja jaemüüjad (5%).
Prantslased lähenesid probleemile neile omase revolutsioonilisusega. Möödunud kevadel keelustati seadusega ja trahvi ähvardusel toidupoodidel toidu äraviskamine: kõik, mis vähegi söögikõlbulik, peab leidma oma tee lastekodudesse, kodututeni või loomade varjupaika. Natuke pehmemal viisil on sellele kursile pööramas ka Suurbritannia ning sealt edasi on formaalselt toiduraiskamise küsimus rännanud ka Junckeri lauale.

Kas just prantslasliku revolutsioonilisusega, kuid ma usun, et ka Eestil on siit omajagu õppida ning riigi, jaemüügikettide ja toitlustusasutuste koostöös tuleks kokkuhoiu ja säästva kasutamise suunal tõsisemalt tööd teha. Leian, et toidu säästlikuma kasutamise temaatika tuleb seadusandluses paremini lahti kirjutada.

Kodune toiduraiskamine
Euroopa Euroopaks – seda, et toidu raiskamine on patt, peaks teadma ju iga eestlane sünnist saati. Tundub siiski, et mitte. Kui Euroopa Liidus läheb elaniku kohta raisku keskmiselt 179 kilogrammi toitu aastas, siis Eestis rändab prügikasti ELi keskmisest pea 100 kilogrammi rohkem. Samal ajal on nii palju neid, kes seda toitu hädasti vajavad!

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringust selgus, et Eesti majapidamistes visatakse aastas ära ligikaudu 63 miljoni euro väärtuses toitu (120 eurot pere kohta ehk umbes 47 kilogrammi). Selle eest saaks toita kõik need Eesti inimesed, kel täna toidulaual nappus. Meil on võimalik säästa 63 miljonit eurot aastas pelgalt endi harjumusi muutes.
Kes ise ei mäleta, on ilmselt kuulnud jutte sellest, kuidas 1990. aastate algul seisti leivapalukese või vorstijupi pärast tundide kaupa poesabas. Kõlab peaaegu nostalgiliselt? Seda nostalgiat ei tule kaugelt otsida – külastage talvisel ajal Narva Toidupanka ja näete, kuidas inimesed seisavad tunde leivasabas ning sealjuures lahkutakse otseses mõttes leivapalukesega, kui mitte hoopiski tühjade kätega.

Siit jõuamegi Eesti Toidupanga ja selle äärmiselt kiiduväärt tegevuseni, millest on tänaseks arenenud üle-eestiline võrgustik, mis opereerib kokku neljateistkümnes linnas. Toidupank kogub kokku kõlbliku toidu firmadelt ja eraisikutelt, kontrollib selle kvaliteeti, pakendab vajadusel ümber ning toimetab seejärel puudust kannatavate inimesteni.
Ainuüksi Tallinna Toidupank jagab iganädalaselt toidupakke 900 perele, toites seega ligi 4000 suud. Kuid need toiduportsjonid on sealjuures naeruväärselt väiksed ning veelgi kurvemaks teeb olukorra see, et Toidupanga juhi Piet Boerefijni sõnul on reaalne abivajajate hulk kümneid kordi suurem. Jõulisem ühine pingutus nii ettevõtete-organisatsioonide kui indiviidide tasandil aitaks Toidupangal ilma suurema vaevata lahendada veelgi rohkemate Eestis elavate ning korralikust toidust puudust tundvate inimeste mured.

Kodumajapidamistel on küll toidu kokkuhoiu mõttes kõige suurem roll, kuid samas on sealt kasutatava söögipoolise kättesaamine tunduvalt keerulisem kui näiteks supermarketitest või toitlustusasutustest. Siiski abiks oleks, kui pööraksime senisest enam rõhku sellele, mida ja kui palju me poest kokku ostame. Enne ostu sooritamist maksab endalt küsida, kas see kogus ikka on meile optimaalne, sest paljudest poodidest jõuab ostmata jäänud kaup ikkagi prügikasti asemel abivajajani.

Mulle meeldivad Toidupanga kampaaniad poodides, kus inimestel on võimalik osta abivajajatele vajaminevaid toiduaineid. Sellised kogumispunktid võiksid aga olla statsionaarselt kõikides suuremates kaubanduskeskustes, mitte vaid kampaaniate ajal. See aitaks katta nii mõnegi hädasoleva pere toidulaua.

Kõlblik uuele ringile
Võiks arvata, et kui mitte Eesti, siis Euroopa Liidu bürokraatiamasin on see, mis suunab söödava toidu tühja kõhu asemel täis prügikonteineritesse, kuid päris nii see pole. Näiteks ei keela toiduseadus «parim enne» tähtaja ületanud pakendatud toidu tasuta üleandmist eeldusel, et selle ohutus on tagatud ning see vastab endiselt kvaliteedinõuetele. Olgem ausad – me kõik teame, et need kuupäevad pakenditel on sageli määratud kõige pessimistlikuma prognoosi põhjal. Siin tasub siiski rõhutada, et «kõlblik kuni» tähistus on siiski konkreetne piirang!

On rida väljakutseid, millega Toidupank täna silmitsi seisab. Näiteks on alati puudu vabatahtlikest abikätest, kes aitaksid toitu komplekteerida ja inimestele jagada. Selles osas saab igaüks meist kaasa aidata. Toidupanga kodulehelt leiab huviline kogu vajaliku informatsiooni nende tegemiste kohta.

Toidupank korraldab sel aastal kolm suurt üle-eestilist toidukogumisaktsiooni. Esimene toimus aprillis, järgmine 11.-12. detsembril. Kõik vabatahtlikud on väga oodatud nendel aktsioonidel kaasa lööma.

Jätkuvalt otsib Toidupank toidukaupluste näol partnereid, kelle abiga hädas olevaid inimesi aidata. Täna on neil hea koostöö näiteks Rimi ja Prisma kauplusekettidega, kuid paljude teiste poodide ülejäägid rändavad kahjuks jätkuvalt prügikasti. Toiduaineid ei oota Toidupank vaid poodidelt: neid võivad annetada kõik inimesed ning Toidupank kannab edasi juba ise hoolt, et toit jõuaks abivajajateni. Kahtlemata on siin mõttekoht ka meie tootjatele – igas suuruses ettevõte võiks teha kindlaks, et näiteks praakpakendis end siiski toidukõlbulik söök jõuaks Toidupanga kaudu inimeseni. Vajalikku rahalist abi saavad pakkuda kõik inimesed Toidupanga toetustelefonide kaudu.

Toidupanga keskus asub Tallinnas Hipodroomi kõrval. Iga kuu makstakse riigile kuuluvale ASile Hoolekandeteenused ruumide kasutamise eest renti, mis on ühelt poolt mõistetav ja loogiline. Samas täidab Toidupanga tegevus riigi ja ühiskonna seisukohast väga olulist rolli ning seetõttu võiks rendiküsimisest loobuda. Olen vastavasisulise ettepaneku sotsiaalministrile ka teinud.

Rendiküsimus on siiski vaid üks pisike detail. Riik peaks senisest oluliselt suuremas mahus Toidupanga tegevust toetama ja seda nii rahalisest kui ka korralduslikust küljest. Oleme Riigikogu maaelukomisjoniga kavandanud kohtumise Toidupanga ja teiste asjaosalistega, kus saame tänased murekohad üle vaadata ning loodetavasti ka korda teha.

Ärgem unustagem, et tegelikult piisab mõttemaailma ja käitumisharjumuste mõningasest muutmisest nii riigi, ettevõtte kui ka indiviidi tasandil täitmaks kõik tühjad kõhud Eestis. Olgem abiks. 

Keelata tanklates alkoholi müük, sundida poode ehitama vägijookide peitmiseks vaheseinu, vaigistada alkoholireklaamid ning keelata happy hour – see kõik on ilmselge liialdus. Eriti olukorras, kus näiteks ravimireklaamid jooksevad tele-ekraanil söögi alla ja söögi peale.

Elu on näidanud, et keelata ja karistada on lihtne, kuid alati ei järgne keelustamisele või karistuste karmistamisele soovitud tulemused. Paiguti on efekt koguni sootuks vastupidine. Ja tihti on selliseid otsuseid tagasi pöörata väga raske. Olen spordimehena ning tervislike eluviiside eest seisjana üha enam veendunud, et alkoholi müüki piirates ja reklaame vaigistades ei tegele me probleemi tuumaga, vaid piltlikult öeldes vahetame pudelil etiketti. Mis oleks siis toimiv lahendus?

Tervise- ja tööministri väitel näitavad statistika ja uuringud, et alkoholi tarbimist vähendavad alkoholi kallinemine ja reklaami ning kättesaadavuse piiramine. Nõus, mingil määral küll. Kuid kui näiteks kriitiline hinnapiir ületada, tõuseb salaalkoholi osakaal, mis võib olla juba reaalne oht inimese tervisele. Senised piirangud polevat aga ministri sõnul soovitud mõju avaldanud. Soov on viia alkoholitarbimine püsivalt alla kaheksa liitri absoluutalkoholi elaniku kohta aastas.

Ametlikku statistikat saaks ilustada ka alkoholi tervikuna ära keelates, aga kas sellega lahendame probleemi? Ei. Vastupidi, märkimisväärselt kasvab oht salaalkoholi ja muude joovastavate ainete näol. Vanem generatsioon veel mäletab kuiva seadust. Kas kellelgi jäi seepärast siis joomata? Külastasin mõne aasta eest Iraani, kuiva riiki. Ometigi oli viin esimene vedelik, mida mulle hotellis n-ö hõlma alt pakuti.

Näiteks see, et teist inimest ei tohi tappa, on ju osa meie kodusest kasvatusest, kultuurist, väärtussüsteemist ja kollektiivsest mõtteviisist, mis alles hiljem kirjutati seadustesse. Motiivid mitte tappa tulevad ikka kuskilt mujalt, mitte pelgalt seadusest. Ja isegi siis on inimesi, keda ei takista väärtused ega seadused. Nii peaks ka alkoholiprobleemiga tegelemine algama väärtushinnangutest.

Ministeeriumist tuli ka idee keelata tanklates alkoholi müük. Miks siis pood kehvem on? Sinna sõidetakse samuti autoga. Või on alkoholi ja bensiini koostoime see, mida me kardame? Minu hinnangul täiesti mõistetamatu piirang. Pigem tuleb ikka ja jälle inimestele selgitada ja meelde tuletada, et purjus peaga ei tohi auto rooli istuda, sest see võib lõppeda inimese enda, tema kaaslaste või teiste liiklejate surmaga.

Või järgmine idee: ehitame alkoholiletile seinad ümber. Aga uks ju ometi jääb. Ilmselt ka silt, et selles mustas kastis müüakse alkoholi. Noor, kes läheb sünnipäevale, ostab oma siidri või õlle igal juhul, olenemata sellest, kas see on peidetud eraldi ruumi või kas seda õhtul telerist näidatakse. Kui ta seda tahab, ta selle ka saab. Narkootikumid on Eestis keelatud, aga kas see hoiab meie noored droogidest eemal? Vastust teame. Keeldude mõju on piiratud.

Lahendus peitub eelkõige koduses kasvatuses, väärtushinnangute loomises ning inimeste harimises. Huviharidusse tuleb senisest enam panustada: propageerida spordiringides osalemist ja luua noortele rohkem võimalusi liikuda puhtas looduses. Fookus peab olema paremate alternatiivide pakkumisel, mitte keelamisel. Kui isa ees suitsetab ja joob, siis on silmakirjalik karistada noort, kes läheb sama teed. Ja kui ta seda teed läheb, siis mitte seetõttu, et tanklates alkoholi müüakse, vaid ikka eelkõige kodust käitumismustrit järgides. Kes on lapse jaoks suurem eeskuju kui tema vanemad? Võib-olla ainult Chuck Norris, kes on õnneks vägagi sportlik.

Kummaline tundub ka praegusel kujul välja pakutud mõte alkoholireklaami kärpimisest. Vastavalt kavandatud plaanile ei tohtivat alkoholireklaam edaspidi enam “sisaldada helilisi ja visuaalseid kujunduselemente”. See tähendaks, et televisioonis või internetis võib näidata “üksnes ühevärvilist liikumatut pilti” ning raadios, teles ja internetis võib reklaamides ette lugeda vaid tooteinfo ja tervisehoiatuse. Kas te kujutate ette, et näete 21. sajandil ühevärvilist telepilti? Põhja-Koreas ehk küll. Liikumatu pilt on samuti huvitav mõiste. Et kas siis tohib reklaami jooksul näidata ainult ühte pilti? Või tohib olla rohkem pilte, kaadreid? Fakt on see, et kui ma tahan juua, siis ma joon niikuinii, vahet ei ole, kas õllepudel liigub või on paigal.

Aastate eest oli riigikogu laual alkoholi müügi kellaajaline piiramine. Olin üks nendest saadikutest, kes oli selle keelu suhtes skeptiline, viidates juba tol korral keeldude nõrgale mõjule, ning rääkisin pigem teavitustöö intensiivistamisest. Piirang tehti ikkagi ära. Ei läinud kaua mööda, kui Haapsalus kehastus alkoholipood pärast kella kümmet õhtul baariks, müües jooki rahulikult edasi. Ainus erinevus oli see, et pudelitel keerati kork maha. Viinaga oli lihtne, selle sai kerge vaevaga taas sulgeda. Kõige suurem jama oli šampusega. Aga ega see tegelikult väga kedagi morjendanud. Eriti vasturääkiv alkoholi müügi kellaajalise piirangu juures on see, et poes müüa ei või, aga kui lähed klubisse või pubisse, siis joo palju soovid, lihtsalt raha peab kõvasti rohkem välja käima. Absurd.

Minister on ka ise täiendava keeluplaani puudusena välja toonud selle, et alkoholimüügi piirang pole soovitud tulemusi andnud. Mina olen selle piirangu puhul reaalselt tunnetanud kahte asja. Esiteks seda, et poed tuletavad mulle juba mitu tundi enne sulgemist meelde, et alkohol tuleb ära osta, kuna pärast kümmet enam ei tohi (isegi poed, mis kell kümme suletakse!). Teiseks, et hommikul enne tööd ei maksa poodi minna, kuna sind peetakse alkohoolikuks, sest soovid õhtuseks saunaks õlle ette ära osta.

Kõike ei saa keelata. Ega tohigi. Oluline on tunnetada mõistlikkuse piire. Seda nii alkoholi tarbimise kogustes, müümisel kui ka näiteks reklaamimisel. Keegi ilmselt ei tuleks selle pealegi, et mängida koolis vahetundide ajal alkoholireklaame ning puhvetis viina müüa. Küll aga ei ole minu arvates kuritegu, kui Haapsalu käsitööõlle tootjad soovivad mulle oma toodet õhtul teleris tutvustada ning mul tekib seepeale kell 23 soov seda õlut proovida. Omalt poolt soovin nii keelajatele kui tarbijatele kainet mõistust!

Täna oli Läänlase portaal pannud mu vastuse Pealtnägijale ka oma lehele üles ning seal üks lugeja nimega “2:41” reageeris mu replyle, millele ma omakorda reageerisin oma replyga, mille kopin nüüd siia. Siin vôtan veidi detailsemalt teemat lahata (kuna mu vastus Pealtnägijale oli vaid kitsalt ühe küsimuse kommentaar)

2:41, ma olen Suga täiesti nõus, et “valge hiinlase” jm kange kraami tarvitamine on tõsine probleem, ja mitte ainult Eestis. Sellega, ehk tagajärgedega tuleb tõsiselt tegeleda. Veelgi enam, esmajärjekorras, tuleb aga rõhku panna ennetusele. Näen ennetusliku tegevusena eelkõige spordi ja tervislike eluviiside propageerimist, sellele laotakse vundament koduseinte vahel. Kodu on võti! Üritame koolispordi liidus ka seda tegevust omalt poolt toetada, propageeides spordi tegemist ja tervislikke eluviise, et noored oleksid õnnelikud ja terved.

Tegelikult peakski kogu teema fookus olema ennetusel ja siis hädas olevate inimeste päästmisel. Paraku on teema sel korral püsti pandud läbi kanepi legaliseerimise ning kuna Pealtnägija küsis ka mu käest ainult ühe kulunud küsimuse legaliseerimise kohta, siis vastasin vaid sellele. Seesama vastus (see pole artikkel, lihtsalt mu blogisse postitatud reply Pealtnägijale) on tehtud ka uudiseks, mis pole paha, aga kui mu käest sel teemal lugu tellitaks, siis alustaksin hoopis teisest küljest, millele Sa, 2:41, ka ise tähelepanu juhtisid- ennetusest ja tulekahju kustutamisest. 

Üks asi on aga jäänud mulle segaseks, kuigi olen huviga jälginud, mida nihilist.fm-is praktikud ja ka niisama arvajad kirjutavad. Kuidas pagana päralt aitab kanepi legaliseerimine lahendada fentanüülisõltlaste probleemi? Ei ole sellele vastust saanud. Vaata kord ka selle petitsiooni sisu. Mitmenda tärniga jõutakse probleemini? 

• dekriminaliseerida kanepi kasutamine ja kasvatamine oma tarbeks alates 01.01.2016, kehtestada kanepi müügi riiklik regulatsioon ja kontroll;

• anda viivitamatult amnestia kõigile kanepiga seotud süütegude eest süüdimõistetud isikutele;

• kehtestada viivitamatult moratoorium kõigile kanepiga seotud süütegude menetlemisele;

• töötada välja, võtta vastu ja viia ellu strateegia, mis on suunatud Eestis narkosurmade vähendamisele ja narkosõltlaste elu muutmisele inimväärsemaks;

• töötada välja ja rakendada fentanüülisõltuvuse vastaseid meetmeid, nt heroiini asendusteraapia ja süstimistoad 01.01.2016 (NB! See puudutab kümneid tuhandeid Eesti noori, kes muidu on määratud surma).

Vastus on neljanda. Ja need neljas ja viies on tegevuses.

Nagu ma ka oma vastuses kirjutasin, siis need, kes täna süstivad, neid ei huvita enam suits. Need, kes täna suitsetavad, teevad seda ka siis, kui on legaalne. Ja teevad tõenäolisemalt samast vanast heast kanalist saadud kraami, kuna see jääb odavamaks ja “kodusemaks” kui aktsiisiga maksustatud “selverite” lettidel lebav. Või kui ostavad ka poest, siis kuidas see ikkagi aitaks võidelda fentanüülisurmadega. Küll aga meelitaks legaalne ligi huvilisi, kes, nagu ma oma replys ka ütlesin, pole siiani seda teinud eetilistel kaalutlustel jm, kuna see on illegaalne. 

Okey, kui ma ostan “balta” tagant kahtlast kraami, siis muidugi on parem kontrollitud ja kvaliteetsem (ka kallim) kaup, kuid sellele paneb rõhku nö intelligentsem seltskond. Ja nendega mu meelest nii suurt probleemi ei ole. Nagu teame, üksjagu nö korralikke inimesi ka suitsetavad. Ja tervist neile, see on nende vaba tahe. 
Hüppelauast. Ma olen kindel, et kõik õnnetused saavad alguse sündimisest, jne. Kindlasti ei ole minu ega mitte kellegi teise asi öelda, mida inimene teeb, kas suitsetab tubakat, sööb suhkrut, joob alkoholi, teeb kanepit, süstib heroiini, teeb sporti, tantsib, harib end või käib lõbumajas jm. Senikaua, kuni ta vabadused ei hakka piirama teiste vabadusi. Tema elu, tehku ja nautigu. 

Looduses see täpselt nii ongi. Keegi sind ei keela. Kui oled nõrk ja uimane, saad lihtsalt surma, süüakse ära. Või kui sööd mürgist taime, saad samuti surma, keegi ei keela. Seal on tapmine ka igapäevane, sest see ongi metsas elus püsimise hind. Kui lõvi hirve maha ei murra, sureb ta ise peagi. Aga meil on kunstlikult loodud ühiskond. Tänase arengutaseme juures ilmselt üks optimaalsemaid. Me räägime siin ühiskonnast, mitte indiviidist. Ja ühiskonnale igasuguse signaali andmine on tõsist vastutust nõudev küsimus. Kas anda kõigile enesekaitseks tulirelvad? Targale mehele/naisele, miks mitte, teda ma usaldan. Lollile? Mitte mingil juhul. Kuid kuidas teha neil vahet, selles on küsimus, ja see on ka peamine argument, mis mind täna kallutab seda signaali ühiskonnale mitte andma. 

Üks tahk veel. Nagu ütlesin, oli see üks esimesi debatiteemasid, mis meile noorte nagadena lauale pandi, nii umbes 15 aastat tagasi. Ja oi kus me siis maailma muutsime :). Ma btw olin ka siis seisukohal, et kui keegi garanteerib, et see kraam satub intelligentse inimese kopsu, siis las minna, aga lolli kätte ei usalda. 
2:41, Sa kirjutad, et meedias ei räägita töövõitudest, nõus, aga Sa intelligentse inimesena tead ka seda, et meedia tihtilugu kirjutab saasta ning hoiab fookuse kriitilistel ja konflikti tekitavatel asjadel. Väga palju on positiivseid edulugusid. Inimesi päästetakse surmasuust iga päev, ja see on meie arstide ja nende abiliste ülimalt tänuväärt töö, mida tehakse vaikuses. Aga sellest ei kirjutata. Nagu ei kirjutata sellest, kui palju nt Erki Nool tegi tööd selle nimel, et olümpiavõitjaks tulla. Meedia näitab võistlust ja medalitseremooniat, aga kümneid aastaid hommikust õhtuni treeninguid ei mahu eetrisse. Ja see ei huvitaks ka enamikku diivanisportlasi, nad ei taha näha ülimalt rutiinset ja tapvat töö tegemist. Nad tahavad näha actionit ja supermani. Nii on ka haiguslugudega. Surm on action, mida verisem, seda rohkem action. Veel suurem action on surnust ülestõusmine. Ei tohi kõike uskuda, mida meedia kajastab. See on vaid sajandik tõest. Töö tehakse vee all, jäämäe suurimas osas. 

Fakt on see, et narkokuritegevusevastane võitlus käib, vastavad inimesed tegelevad sellega. Ja ei jahita mahlamütse koolinurgal vaid reaalseid tüüpe, kes teevad teistele paha. Samuti nagu käib võitlus inimeste elude päästmisega ennetuskeskustes, nõuandlates, haiglates. Sellest lihtsalt ei räägita. 2:41, kas Sa teadsid, et selle lause lugemiseks kuluva aja jooksul sureb maailmas 5 last nälga. Aastas nii ca 6 miljonit noort elukest kustub nälja tõttu. Aga sellest iga päev ei loe. Täna ei ole uudistes suuri lugusid sellest (oli mõni nupuke, tõsi), et Toidupank teeb üle-Eestilist kampaaniat, aidates näljas olevaid peresid, aga see on täna just toimumas, respekt neile, aitame! Aga lehed sellest ei pasunda. Sest Toobali bensukanistrid on palju seksikamad (sic!) 

Jah, seda kõike saab muuta paremaks. Super, et sellele taas tähelepanu pööratakse (veidi küll vale nurga alt mu meelest) ning ma usun, et seetõttu paraneb ka olukord. 

Ja muideks, aitäh Sulle 2:41, Sa tõestasid, et kommentaariumis ei ole vaid sellised elajad, kelle tõttu kanepit legaliseerida ei julge, on ka tarku inimesi. Ole terve! Olen kindel, et mõistad mu pointi.

See oli vist kõige aktuaalsem debatiteema üldse, umbes 15 aastat tagasi, kui ma alles esimesi samme poliitikas tegin. Viimastel kuudel on teema taas aktiivselt päevakorda tõusnud (see näikse käivat paariaastase intervalliga) ning Pealtnägija valmistas sel teemal ka saatelõigu, uurides kõigilt RK liikmetelt nende seisukohta.  

Olen veendumusel, et nii alkohol, tubakas kui narkootikumid, aga ka nt suhkur, on kõik suures koguses inimesele kahjulikud. Ometigi on suhkur, tubakas ja alkohol Eestis seaduslikud. Ma isiklikult ei näe probleemi, kui seda loetelu täiendada ka kanepiga, küll aga näen ma probleemi inimestes, kes ei suuda ahvatlustega piiri pidada. Paraku on nii alkohol, tubakas kui narkootikumid sõltuvust tekitavad. Olgem ausad, ega suhkrustki kerge loobuda ole, seda pole lihtsalt väga proovitud.

Ma ei ole ise narkootiliste ainete valdkonnas spetsialist, kuid kaldun pigem toetama nende spetsialistide arvamust, kes ütlevad, et pidev kanepi tarvitamine loob eeldused ka kangema kraami proovimiseks, mille tarbimisel on juba märksa tõsisemad tagajärjed kui paaril kanepisuitsul. Kuniks ei ole tõestatud vastupidist, ei saa ma oma põhimõtetest lähtuvalt kanepi legaliseerimist toetada.

Kanepi legaliseerimine ei mõjuta ilmselt kuidagi selle igapäevaseid tarbijaid, kellest paljud on täiesti tavalised haritud inimesed ning kelle jaoks on see kraam ühe telefonikõne kaugusel. Legaalse kanepi puhul kasvaks mõneti riigi maksutulu, kuid täiesti kindlalt reageeritaks sellele hindade korrigeerimisega ka mustal turul.

Seevastu suurendab legaalne kanep huviliste arvu. Usun, et nii mõnedki noored/vanemad inimesed, kes siiani on pidanud seda tabuks, osaliselt isiklike veendumuste tõttu, kuid osalt ka seetõttu, et see pole seadusega lubatud, ostaks juba pelgalt uudishimust poest prooviks kanepi-jointi. On meil seda tarvis? Seega kardan, et legaliseerimine suurendaks tarbijaskonda ning seda ma ei poolda.

Samas: arsti väljakirjutusel ravikanepi kasutamine on minu hinnangul mõistlik, kui see aitab valusid leevendada või haigusi kontrolli all hoida. Pole ju ravikanep kahjulikum kui mõned muud kanged retseptiravimid.

Ma usun, et täna veel pole Eesti ühiskond kanepi legaliseerimiseks valmis.

Noored, tehke parem sporti, suitsetamine jätke nõrkadele!

Lauri Luik

Eesti Koolispordi Liidu president

Täna kogunesime Eesti Koolispordi Liidu juhatusega Tallinna Inglise Kolledžis. Tegime kokkuvõtteid Euroopa spordinädalast, valisime Eesti spordisõbralikuma õpetaja (avalikustame novembris) ning tegime plaane EKSLi 25. juubeli tähistamiseks ja 2016. aastal Tallinnas peetava koolinoorte 3×3 korvpalli MMi läbiviimiseks. Pildil tervitab meid kooli direktor Toomas Kruusimägi.