Täna Postimehes.
Valitsuskoalitsioon on seadnud hariduskorralduse läbivaks eesmärgiks kvaliteedi tõusu. Kõrgharidusreformi üks sihte on, et võimekad noored, kes täidavad õppekava etteantud mahus, saaksid kvaliteetse hariduse maksumaksja kulul. Ja seda juba alates 2012. aasta vastuvõtust. Ülejäänud muudatused jäävad kavandatult aastasse 2015.
Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonilepe näeb ette, et vajaduspõhine õppetoetuste ning õppeedukust tõstvate riiklike stipendiumite süsteem käivitub 2015. aasta 1. jaanuarist. See tärmin ei saanud leppesse niisama, vaid on selgete finantsiliste kaalutluste tulemus. Varem ei ole selliseid lisavahendeid lihtsalt kuskilt võtta.
Tihtilugu soovime kõike ja kohe, kuid elus alati nii ei saa. Paraku räägivad haridusministri ja ministeeriumi ametnike viimase aja väljaütlemised teist keelt. Lubatakse asju, millel pole katet ning vastavaid kokkuleppeid.
Mind teeb murelikuks haridusministeeriumi ametniku sekkumine poliitilistesse otsustesse, sõnades: “Meie näeksime muidugi ideaalis, et õppetoetused hakkaksid kehtima järgmisest sügisest koos muu süsteemiga, aga siin on vaja riigieelarvest raha ette näha ja tehnilisi lahendusi luua, nii et ma ei saa pead anda. Hiljemalt 2013. aastal aga küll.” Nii kergelt ei tohiks oma pead loovutada. Kuidas saab anda lubadusi, mis ruttavad ette koalitsioonileppest ning valitsusliidu tegevuskavast?
“Täna seda raha ei ole, aga otsime. Kui see tahtmine ikka on nii suur, nagu mulle tundub, et ta ühiskonnas on, siis see raha peab kuskilt leitama,” sõnab minister. Kuidas saab minister lubada midagi, milles pole poliitiliselt kokku lepitud?
Ma usun, et kui tahta, leiab kümneid teisigi raha nõudvaid väärilisi algatusi (võinuksime ju ka kevadel vastu võetud tulumaksupaketi puhul hakata avalikult vastu rinda taguma ning ütlema, et soovime 2015. aasta asemel 20%-list tulumaksu nüüd ja kohe), kuid kõike ei saa korraga, iga asi omal ajal.
Me ei tea tegelikult ju isegi õppetoetusi puudutava osa täpset maksumust ning seda täna teha oleks ka äärmiselt küüniline, kuna nelja aasta pärast on finantsolukord muutunud. Vajadusel võime rääkida protsendilisest suhtarvust, kuid ka see tekitaks täna liigset ärevust.
Leian, et on ülekohtune tekitada tudengites, tänastes gümnasistides ning ka nende vanemates põhjendamatuid ootusi lubades õppetoetuste reformi juba järgmiseks aastaks. Eks igaüks soovib olla hea sõnumi tooja, kuid üle oma varju hüpata pole kahjuks võimalik. Tuleb austada vastastikuseid kokkuleppeid ning tegutseda finantsilise võimekuse piires.
Valitsuskoalitsioon soovib, et tudengid saaksid kvaliteetse hariduse ning seda olenemata varanduslikust seisust. Selleks oleme peagi astumas ka esimest sammu, mis tagab kõigile usinatele tudengitele, kes läbivad õppekava etteantud mahus, kõrghariduse maksumaksja kulul. Aastast 2015 käivitub uus vajadustepõhine õppetoetuste süsteem, mille eesmärk on toetada reaalselt abi vajavaid tudengeid ning seda tänasest suuremas mahus. Samuti rakendub siis õppeedukust tõstvate riiklike stipendiumite süsteem, mille eesmärk on toetada vaimselt võimekamaid tudengeid, et ka nn vaesed Einsteinid ei jääks õpingutest eemale.
Lauri Luik
Reformierakond
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
