Õppetoetusest

Loen Eesti Päevalehe päevateema rubriiki õppetoetustest ja imestan.

Esiteks selle üle, et minister käib haridusinimeste ees välja huvitavaid mõtteid, millest Riigikogu kultuurikomisjon on teadlik vaid pealkirjapõhjalikkuse tasemel. Ometi on Riigikogu see organ, kes seaduse vastu võtab. Kas on ikka mõtet enne abielu kuulutada, kui pruudilt nõusolekut veel pole? Sellised asjad oleks ikka enne tark parlamendi komisjoniga läbi arutada.

Teiseks paneb mind imestama üliõpilasjuhtide nahaalsus. Pakutakse välja toetuse suurus, pool miinimumpalgast, kuid esimene reageering on, et see tähendab reaalsuses ikkagi seda, et ülejäänud ellujäämiseks vajalik raha tuleb mujalt leida. Otse loomulikult tuleb. Võib-olla tõesti pole pool miinimumpalgast piisav summa (et abivajajat lõpuni abistada), kuid selline lähenemine ei ole konstruktiivne.

Minu arvates ei ole tudengid sotsiaalne riskigrupp. Nad on täiesti tavalised normaalsed inimesed, kes astuvad reaalsesse ellu. On loomulik, et hiljemalt kolmandal kursusel asuvad nad ka tööle (soovitavalt erialasele) ning hiljemalt selleks ajaks suudavad suures osas ka ise oma eluga hakkama saada. Õppetoetused ei ole mingi imerelv, millega me uut geeniustearmeed üles hakkame ehitama. See peaks kujunema ja jääma ikkagi vajadusepõhiseks kõrvalmeetmeks neile, kes ise tõesti toime ei tule. Kõige selle juures on märksa olulisem rõhutada omavastutuse tähtsust ja püüdlikkust. Minu arvates peaks olema põhirõhk hoopis suurematel stipendiumitel, maksuvabadel haridusfondidel ja õppelaenul. Lisaks veel perekonna tugi ning loomulikult oma teenitud vahendid.

Alati on tore, kui keegi sulle lõuna välja teeb, kuid see ei tohi kujuneda elukestvaks standardiks. Mingil hetkel peab hakkama inimene ka ise vastutama. Nii nagu emapiim lõppeb ükskord otsa, on tarvis ka tudengil mingil hetkel ise poest piima ostma hakata.

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.