Graafik on olnud üpris tihe, pole jõudnud kirjutada. Olen saanud paarilt sõbralt maili, kus nad ütlevad, et viimastel päevadel pole midagi must kuulda olnud ning huvitavat lugemist napib. See on innustav ja tore. Kuna hetkel on vaikne lõunatund, panen mõned read taas üles.
Margie and Chucki maja, milles viibime
Esmaspäev oli veel suhteliselt rahulik. Kuna elame siin koos Tadžiki parlamendisaadikute ja Kõrgõstani ministriga, siis on see tulnud kõvasti kasuks mu vene keele praksisele. Olen praegustel hetkedel ainus venekeelne link USA ja nende riikide vahel. Seega mõnes mõttes nagu ühenduslüli. Mis on hea, vähemalt tundub. Loodan, et ma rahvusvahelisel tasandil oma tõlkega midagi parandamatut kokku ei keera:)
Võtsin igaks juhuks medium cola
Peale värskendavat hommikusörki tutvusime ümbruskonnaga Virginias, kus peatume. See on umbes 10 miili kaugusel DC keskusest, seega päris naabruses. Pika otsa tarvis võiks sinna koguni joosta. Aga pole seda siiski ette võtnud. Vaatamata ilusale ilmale, mis päikese käes läheneb 20c.
Kohalik pesapalliväljak
Õhtul käisime kinos The Gray-d vaatamas. Omanäoline linateos võitlusest ellujäämise nimel, kahekõnest endaga, kas anda alla või mitte ning võitlusest kuni lõpuni. Soovitan.
Kohustuslik Ameerika auto pilt
Õhtusöögil tadžikkide ja kirgiisidega arutlesime eluolu üle meie riikides ning diplomaatiliselt väljendades arendasime rahvusvahelisi suhteid.
Vietnami sõja mälestusmärk, valus
Teisipäeva õhtul on mul nn C-street dinner, mis tähendab privaatkohtumist USA kongressmenide ja senaatorite ning eri riikide juhtidega. C-street on paralleeltänav Kapotooliumi kongressihoone kõrval, kus mõned senaatorid ja kongressmenid elavad ning iganädalaselt ka kohtuvad. Eesmärk on jätta poliitika kõrvale, rääkida Jumalast, oma elust, perekonnast jne.
Lincoln memorial
Enne õhtust kohtumist jõudsime Migueliga külastada Ameerika ajaloo ja looduse muuseume, mis on täis huvitavaid fakte ja näiteid kaugemast ja lähemast Ameerika minevikust.
A.Lincolni kaabu
Eelajaloolised asukad
Vahepeal tänaval liikudes näen, kuidas politsei sulgeb liikluse ning pikk eskortkolonn juhatab presidendi kaks limusiini, millest esimeses istub Obama, Valgesse Majja.
C-street 133
Jõudsin C-streedile kõige varem ning seega rääkisin majaperenaisega niisama juttu. Kui peagi saabus ca 50 inimest üle kogu maailma. Sh presidente, peaministreid, parlamendi liikmeid, USA senaatoreid ja kongressmene. Vahetame kontakte ja räägime oma igapäevaelust.
Igas suurlinnas on oma Chinatown
Huvitav on fakt, et kui oled kord olnud kas senaator või kongressmen, siis on sul eluaegne pääs kõigisse valitsushoonetesse, ka Valgesse Majja. Nii ma siis tutvun seal aina uute inimestega ja üritan selgeks teha, kuidas on võimalik 23 aastaselt parlamenti saada.
Üks paljudest söögikordadest, international luncheon
Jõuab kätte aeg, mil istume maha ja hakkame õhtustama. Oleme jagatud erinevatesse ruumidesse, kuna maja on tõesti üsna pisike ning meid päris palju. Igaühel on oma lugu. Uganda üks poliitilisi juhte räägib, kuidas ta on veetnud 24 aastat vanglas death rows. Mina räägin loo meie laulvast revolutsioonist. Oli põnev õhtu, palju huvitavaid inimesi ja uusi kontakte.
Märkamatult jõudis kätte neljapäev, päev mille pärast siia tuldud sai- USA National Prayer Breakfast.
President Obama kõnet pidamas
Kui taksoga hotelli ette saabusime, oli kvartal ümber piiratud ning kõik tänavad ümberringi suletud. Politsei kõikjal. Eriteenistuse mehed nähtaval ning enamik nendest nähtamatud (snaiperitega katustel, hotelli erinevates ruumides jne).
Obama, senaator Mark Pryor, asepresident Joe Biden, kirjanik Eric Metaxas jne (allikas: http://www.latimes.com/media/photo/2012-02/222972880-02074044.jpg)
Olime kohal kell 6.15, mis tähendab, et meil on täpselt tund, et jõuda Hiltoni suurde saali istuma. Nagu viimastel aastatel tavaks, on sel korral ca 4000 külalist, sh kongressmenid, senaatorid, presidendid, (pea)ministrid, parlamentide liikmed jt külalised.
Juhin tähelepanu eriteenistuse inimestele uste juures
Peale kohtumist kongressmeni Randy Hultgreniga
Saalis on sagimine, inimesed söövad, kuna algus on tehtud ja sissejuhatavad palved loetud. Peagi kõlab kõlaritesse üle saali “Ladies and gentlemen, please stand, the President of the United States…” Signatuur hakkab mängima ning sisse astuvad president Obama ja esimene leedi.
Kapitooliumi peahoone fuajees
Sööme üheskoos ning järgemööda hakkavad tulema kõned- senaatorid, kongressmenid, kirjanik Eric Metaxas jt. Vahepalaks laulab 11 a imelaps Jackie Evancho- tüdruk, kelle hääl kõlab kui täiskasvanud naisel, imeline.
Kapitooliumikupli all
Pole just väga tihti tavaks, et avalikel üritustel käivad koos USA president ja asepresident. Kuid ÜRO assamblee järgi maailma suuruselt teisel poliitiliste liidrite kogunemisel, palvushommikusöögil, on see just nii. Lauas on nii Obama kui Biden.
Kuppel alt vaadates, 19. saj!
Kõned on huvitavad. Kõik käsitlevad Jumalat ja usku, millesse on poogitud ka pisut oma valdkonda. Obama alustas oma kõne väga inimlikult, rääkides, kuidas ta iga hommikut alustab palvuse ja piiblilugemisega, mõtisklusega, tuues paralleele usu ja poliitika vahel, mainides maailma majanduskriisi ja raskeid valikuid, mis ees, usku, mis meid ühendab ja jõudu annab. Presidendi kõne on hea. Seda kuulatakse, sest see on presidendi kõne ning ka seetõttu, et see tuleb tal südamest. Ta tõesti rääkis südamest, lõpetades oma kõne sõnadega: “I have fallen on my knees with great regularity since that moment — asking God for guidance not just in my personal life and my Christian walk, but in the life of this nation and in the values that hold us together and keep us strong. I know that He will guide us. He always has, and He always will. And I pray his richest blessings on each of you in the days ahead.”
Legendide keskel
Kongressmen Dick Swet
Senaatorid võtavad hommikusöögi kokku ning lõpupalve ütleb ameerikajalgpallur Griffin. Ta alustab naljaga, öeldes, et see on ta elu pikim hommikusöök ning kõik tema ees olevad topsid (apelsinimahl ja vesi) on tühjad ning peagi peab vetsu minema. Kutsub presidenti duellile kossu mängima ja lubab, et ta üle tema pealt ei pane 🙂 Griffin lõpetab palvega.
Üks kongressi ruumidest, kus saab vaikselt maailmaasju arutada
Sügav ja läbilõikav meeshääl ütleb mikrofoni: “Please be seated until the President has left the building.”
Niipea kui lahkub president, võetakse kõnepuldi eest ka kaasa USA vapp, mis liigub presidendiga ühes.
Selliseid võlvkoridore on Kapitooliumis palju
Väljapääsud avatakse ning eriteenistuse inimesed on ühtäkki kadunud nagu tina tuhka. Palvushommikusöögilised tänavad teineteist, vahetavad visiitkaarte, soovivad Jumala rahu ning lähevad oma teed.
Kohtumine Tony Halliga
Päev on täis kohtumisi erinevate poliitiliste liidritega. Lõunasöök paarile tuhandele inimesele, mis samuti täidetud kõnede ja oma sõnumitega. Peale lõunat läksime Kapitooliumisse, et kohtuda kongressmeni Randy Hultgreniga.
Sammassaal, mis toestab Kapitooliumi peahoonet
Kogu rahvusvaheline pere koos
Reedel külastasin ka Eesti saatkonda Washingtonis
Eesti saatkonnas
Ja lõpetuseks üks ilus pilt koos võrratu reisikaaslase Migueliga
