Lugu Eesti Päevaleht onlines
Viimastel päevadel on Eesti liikluses ootamatult elu kaotanud mitmed inimesed. Enamik nendest alles väga noored, minu eakaaslased. Õõvastavaid ajalehepealkirju lugedes tekib ikka ja jälle küsimus: kas tõesti on meil nii kiire, et mängida oma noore eluga?
Head noored, meid hukkub liikluses hirmuäratavalt palju. Möödunud aastal sai liiklusõnnestustes surma 132 inimest, kahe aasta eest 196. Me peame üheskoos pingutama, et sellele meeletule surmarallile pidurit tõmmata.
Olen ise liigeldes juhindunud kahest lihtsast põhimõttest, mida soovitan kõigil järgida. Iga autojuht kandku endaga kaasas mõned helkurid, mida pimedal ajal liiklejatele jagada. Juht peab garanteerima, et mitte kunagi keegi ei istuks autosse kinnitamata turvavööga.
Kooli õppeprogrammi tuleb lisada liiklusohutuse temaatika. Paljud, kes liikluses hukkuvad, pole veel autokooli jõudnudki. Elementaarsed liiklusreeglid peaks aga lastele selgeks õpetama juba koolieas. Vähemalt korra kvartalis peavad koolides toimuma tõsised arutelud liiklusohutuse teemal.
Noored, me peame oma sõpruskonnas ja ka organisatsioonides liiklusohutusele enam tähelepanu pöörama. Analoogselt “Teeme ära” koristuskampaaniale peame mõtisklema selle üle, kuidas säästa inimelusid liikluses.
Inimese elu on hindamatu väärtusega. Isegi nii hindamatu, et vahel ei suuda me seda mõista. Mõnel korral olen ennastki leidnud autoroolis kiirustamas mõnele “tähtsale” koosolekule, kuhu ei tohi hilineda. Või olen öösel teel kohtumiselt koju. Nähtavus on halb, teeolud kehvad ning väsimus hakkab võimust võtma. Hirmus tahtmine on kiirelt kohale jõuda. Õnneks meenuvad mulle alati mu isa sõnad: ’’Parem jõua kohale hiljem kui mitte kunagi’’. Paraku on aga nii mõnegi noore teekond lõppenud ootamatult kohutavas liiklusõnnetuses.
Loomulikult on ainuõige alustada sõitu mõõduka ajavaruga, arvestades seejuures tee- ja ilmastikuolusid, kellaaega, liiklustihedust ja kõike muud. Nii säästame lisaks endi elule veel ehk mõnegi teise.
Õnnetustes ei ole mõtet süüdistada kehvasid teeolusid, nõrka autot või kitsast maanteed. Alustada tuleb endast. Vaatame enese sisse ning tõdeme, kui üürike meie elu on ning elame vastavalt. Ärme kiirusta, ärme istu kunagi autosse, mille juht on tarvitanud alkoholi ning kinnitame alati turvavöö. See kõlab klišeena, kuid ometigi pole sellest kunagi liialt. Tasub mõelda ka sellele, milliseid hingepiinasid tunnevad õnnetuse korral meie vanemad, kes on meie eest hoolitsenud ning meid kasvatanud.
Riik maksab vanemahüvitise näol iga kuu välja suuri summasid, et parandada Eesti iivet ning ehitada meile paremat homset tublide noorte inimeste näol. Statistika näitab, et vanemahüvitise süsteem toimib hästi, sündivus on suurenenud. Justkui võiksime loota, et meie iive muutub püsivalt positiivseks ning aastate pärast saaksime uhkust tunda tublidest noortest, kellest on sirgunud uued “Skype loojad” või olümpiavõitjad. Paraku nullib meie kõigi pingutused hooletu liiklemine ning sellega kaasnevad rasked õnnetused.
Surmad näitavad, et elu põhiväärtused on jäänud meile kaugeks. Räägitakse, et raha juhib meie maailma ning et aeg on raha. Olen sellega suures osas nõus. Kuid mööndusega, et kui ei ole elu, pole mingit tähtsust ajal, rääkimata rahast. Selle peame kõik endile meelde jätma.
Maanteeamet teeb tänuväärset tööd. Liiklusohutuse teemal on tehtud massiivseid kampaaniaid. Alatasa kutsutakse inimesi üles kainusele roolis, turvavöö kinnitamisele, helkuri kandmisele või lihtsalt ohutule liiklemisele. Paraku on reaalsus teine. Olen mitmel korral peatunud pimedal maanteel, et kinkida tumedates riietes tee ääres jalutavale inimesele helkur. Hääletajatele küüti pakkudes pean neile sageli meelde tuletama, et ka tagaistmel tuleb kinnitada turvavöö. Reeglina on nendeks nooremapoolsed inimesed.
Elu näitab, et vaatamata suurtele summadele, mida riik kulutab liiklusohutuskampaaniatele, ei võeta sellest piisavalt õppust.
Liiklusõnnetuste statistikast selgub, et hukkumise üheks suuremaks põhjuseks on turvavarustuse eiramine. Ligi 50 protsenti juhtidest ja üle 70 protsendi kaassõitjatest kasutas turvavarustust valesti.
Head noored liiklejad, palun suhtume suurema austusega endi ja teiste inimeste eludesse, oleme liiklemisel positiivseks eeskujuks. Katsume teha nii, et me ei peaks olukorra tõsidust mõistma alles siis, kui kooliaulas musta lindiga kadunud sõbrale küünlaid süütama peame.
Lauri Luik
www.lauriluik.ee
