Värske lugu täna Delfis (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/lauri-luik-stipendiumid-ja-eesti-spordi-lopp.d?id=67635614)
Tippsportlastele, treeneritele ja kohtunikele makstavad stipendiumid ei tule spordiringkonnale, poliitikutele ega maksuametile uudisena.
Stipendiume on töö tasustamiseks makstud aastaid ning sellest on aja jooksul kujunenud justkui tava, millele siiani on küll viltu vaadatud, kuid pigem äraootava pilguga. Loomulikult ei ole töötasu maksmine riigimakse maksmata normaalne, õigustatud ega ka õiglane, eriti nende suhtes, kes makse maksavad. Ühiskondlike hüvesid tarbime ju kõik.
Mis aga hakkab juhtuma Eesti spordiga, kui stipendiumite maksjad ja saajad peavad ühtäkki minema üle töölepingutele? Kas selline sajaprotsendiline üleminek on üldse tarvilik? Millised võiksid olla lahendused? Üks on selge, sellisel juhul tuleb riigi panust suurendada.
Haapsalu staadionil 1500m isiklikku rekordit jooksmas
Eesti maksu- ja tolliameti kodulehelt leiab järgneva selgituse: “Stipendiumi mõistet maksuseadustes ei defineerita, seega tuleb selle sisu avamiseks kasutada üldkäibivat tähendust, mille kohaselt on stipendium isikule korrapäraselt antav rahaline toetus eesmärgiga edendada tema hariduslikku, kunstilist või sportlikku tegevust…
Seega tuleb hindamisel, kas tegu on stipendiumi või hoopis varjatud töötasu maksmisega, arvesse võtta mitmeid asjaolusid ning hinnata neid kogumis. Ühest ja igale juhtumile sobivat vastust tänase seadusandluse ning kohtupraktika juures anda ei saa.” Kuna määratlus on hägune, on ka probleemid lihtsad tulema. Leian, et sellisel puhul ei ole vaid spordiklubide peale näpuga näitamine kohane.
Töölepingutele ülemineku suured kulud
Riigile ei laeku stipendiumite pealt makse, mille eest riigi funktsioone täita, lisaks ei taga pelgalt stipendiumid töötegijale teatavasti tervisekindlustust ega pensionisammast. Pensioni peale kahekümnendates tippsportlane igapäevaselt ehk ei mõtle, küll aga on haigekassakaardi olemasolu sportlase jaoks sama oluline kui korvpallitossud või pall. Stipendiumi saavate kohtunike ja treenerite puhul reeglina tervisekindlustuse ega pensionisamba puudumise ohtu pole, kuna töölepinguga ollakse palgal nt õpetajana vms.
Mis siis ikkagi hakkab juhtuma, kui spordiklubid peavad kiiremas korras stipendiumite maksmisest sellisel kujul loobuma? Nimesid nimetamata võtame ühe tugeva spordiklubi, mis siiani maksis treeneritele stipendiume. Nende sõnul tuleb stipendiumitest loobumisega kaasnevate kulude katmiseks tõsta treeningtasusid umbes 34 protsenti, kui soovitakse säilitada klubi jätkusuutlikkus ning tänane treeningute kvaliteet. Osa suudetakse kompenseerida olemasolevatest reservidest, kuid lapsevanemale tähendab see treeningtasude tõusu umbes viiendiku võrra.
Kui aga võtame näiteks mõne profispordiklubi, mille ridades on mitmeid stipendiumiga tasustatavaid tippsportlasi, siis kaasneb töölepingutele üleminekuga ilmselgelt nii suur kulu, et klubi võib ilma täiendava finantsabita oma pallid kokku pakkida. Kui lisavahendeid ei saada, siis jääb üle palku kärpida. Kolmandiku võrra väiksema palga tõttu aga läheksid Eestist ära paremini tasustavamatesse klubidesse nii tänased tugevad välisleegionärid kui ka meie enda paremik. See tooks ajapikku kaasa meistriliiga hääbumise, mis omakorda tähendaks seda, et suurt mängu peaksime edaspidi vaatama minema välismaale.
Tuleb valmis olla lisaraha leidmiseks
Eestis toimub igal nädalal sadu erinevaid mänge ja spordivõistlusi, mille vilistamiseks ja kontrolliks on tarvilikud kohtunikud. Kui kõigi nendega tuleks tänaseks vastu võetud eelarvete tingimustes kiirelt sõlmida töölepingud vms, siis jookseks spordiorganisatsioonide rahakott suhteliselt kiiresti tühjaks. See omakorda tähendaks, et noortespordivõistlused jääksid lihtsalt ära, mis on aga tõsine oht meie noortespordile ehk Eesti spordi tulevikule.
Kuna ka riik on stipendiumite maksmisele siiani nö läbi sõrmede vaadanud, siis kindlasti ei poolda ma seda, et maksuamet hakkaks tagasiulatuvalt kellegi käsi kruustangide vahele keerama ja võlanõudeid esitama.
Tark on defineerida selgelt stipendiumi mõiste ning juhud, mille puhul seda maksta võib (nt 1. Tulumaksuseaduse §11 lõikes 1 nimetatud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja kantud MTÜ-de puhul; 2. kui stipendiumisaajal on lisaks ka kehtiv tööleping vms). Mõistlik oleks sellisel juhul määrata ka nö stipendiumi lagi.
Lisaks tuleb kehtestada üleminekuaeg, mille jooksul peab tegevus olema seadustega kooskõlla viidud ning loomulikult peame antud ülemineku tarvis Eesti spordi (eelkõige noorte) toetuseks ka riigikassast täiendavaid sihtotstarbelisi vahendeid leidma. Olgu selleks siis KulKa ja hasartmängumaksunõukogu toetuste suurendamine või alkoholi/tubakaaktsiisi vahendite täiendav sporti suunamine. Olulist rolli võiksid lisarahastamisel kindlasti mängida ka äriettevõtted, eriti monopoolsed riigifirmad.
Riigipoolne lisavahendite eraldamine võib olla küll ebaõiglane nende suhtes, kes on siiani treenereid, sportlasi, kohtunikke jt tasustanud töölepingu alusel, kuid Eesti spordi tuleviku nimel tundub selline lahendus täna siiski kõige valutum. Sellisel juhul elab Eesti sport kindlasti edasi!
Lauri Luik
Eesti Koolispordi Liidu president
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
