Kus raha kasvab, härra haridusminister?

Kõrgharidusreformi arenedes tõstatub lisaks hariduse kvaliteedi küsimusele paratamatult ka reformi finantsiline pool.

Mind teevad murelikuks haridusministri väljaütlemised, mis ajavad tänastele tudengitele ja lapsevanematele kärbseid pähe ning tekitavad põhjendamatuid ootusi. Diskussioonid ongi juba läinud sinna auku, et kui suur võiks vajaduspõhine õppetoetus olla. Kas pole mitte küüniline 4 aastat enne kehtimahakkamist mingeid piirsummasid määrata? Mulle tudengina tunduks see küll sulaselge lollitamisena.

Oleme koalitsioonileppes  kokku leppinud, et alates 2015. aasta 1. jaanuarist käivitame vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi ja tõstame õppeedukust arvestavaid riiklike stipendiume. See aasta ei saanud leppesse niisama, vaid on selgete finantsiliste kaalutluste tulemus. Varem ei ole selliseid vahendeid lihtsalt kuskilt võtta.

Paraku sõnab haridusminister: “Täna seda raha ei ole, aga otsime. Kui see tahtmine ikka on nii suur, nagu mulle tundub, et ta ühiskonnas on, siis see raha peab kuskilt leitama.” No kuidas nii saab?

Ma usun, et kui tahta, leiab kümneid teisigi raha nõudvaid väärilisi algatusi (võinuksime ju ka kevadel vastu võetud tulumaksupaketi puhul hakata avalikult vastu rinda taguma ning ütlema, et soovime 2015. aasta asemel 20%-list tulumaksu nüüd ja kohe), kuid kõike ei saa korraga, iga asi omal ajal. Õhtusööki ei sööda hommikul.

Või kasvab kuskil siiski mõni rahapuu?

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.