Kooliõpikud vabaturule

Debatt selle üle, kas lubada koolis kasutatava õppekirjanduse valik senise ainenõukogu asemel koolile ja õpetajaskonnale eesmärgiga tuua õpikud nö vabaturule, on loodetavasti alles hoogu võtmas.

Iga muutus on valulik, sest tihtilugu on sinna kaasatud emotsioonid. Nii ka seekord, kui räägime kooliõpikute vabaturust.

Riigi kontroll asjade üle tundub inimestele kui lõplik tõde ja vaieldamatu kindlustagatis. Kuid egas riik ole Jumal. Riiki juhivad ikkagi inimesed, need samad vahel inimlikult eksivad olevused, kes tegutsevad ka eraettevõtluses ning mujal vabal turul. Ei maksa asju üle müstifitseerida.

Peamiseks küsimuseks eelmisel nädalal algatatud seaduseelnõu juures on see, et kes ikkagi hakkab õpikuid kontrollima ning kes vastutab nende sisu vastavuse eest õppekavale. Uue süsteemi järgi pakuvad kirjastused koolidele õppematerjale ja aineõpetajail ning koolidel lasub kohustus hinnata õpiku kvaliteeti sh vastavust riiklikule õppekavale. Kui õpik õppekavale ei vasta ja on vigane, vastutab selle eest kirjastus. Väga lihtne.

Olen seisukohal, et õpetaja ja kool ei ole halvemad kui vabatahtlikest koosnev ainenõukogu, kes täna õpikuid retsenseerib.

Antud muudatusega soovime vähendada takistusi uute õpikute ja töövihikute jõudmisel õppekirjanduse turule. Näiteks, kehtiv kord õpikute kinnitamisel võimaldab uusi õpikuid ja töövihikuid lisada koolis lubatud õppekirjanduse nimekirja ainult üks kord aastas. Juhul, kui REKK (Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus) sooritab õpiku või töövihiku kontrolli näiteks 26. augustil, peab kirjastus õpiku pääsemist koolis lubatud õppekirjanduse nimekirja ootama veel aasta. Nimekirjast puudumisel ei ole valminud õpikut võimalik koolis kasutada vaatamata sellele, et õpik on läbinud REKK-i läbiviidud haldusmenetluse ja REKK on kirjastust teavitanud õpiku vastavusest riiklikule õppekavale. Praegune õiguslik olukord õpikute kontrollimisel loob administratiivsed takistused õpikute arendamisele ja uute õpikute tootmisele, mis selgelt pärsivad kogu õppekirjanduse valdkonna arengut.

Milleks karta, et õpetajad ei suuda piisavalt adekvaatselt hinnata õpiku sisu vastavust õppekavale? Kui õpetaja on valitud õpetama sadu õpilasi ning valmistama neid ette eksamiteks, mis loodetavasti avavad neile uksed edasisse ellu, siis miks me ei julge usaldada neile ja koolile õpiku valikut. See on ju see sama õpik, mille alusel ta ise õpetama hakkab. Ja kui õpetaja siiski soovib õpilastele edastada infot marksistliku maailmapildi järgi, teeb ta seda nii kui nii. Selleni ainenõukogu ei küündi. Kuigi ma loodan, et sellised juhtumid jäävad Eestis aina harvemaks ning kaovad peagi täielikult. Sest valel on lühikesed jalad.

Iga õpetaja õpetab oma meetodite järgi. Õpik on talle ja õpilastele vaid abivahendiks. Kui ta on selle raamatu valinud, on ka selle kasutamine tõepärane. Kogu selle asja juures on loomulikult tähtsaimal kohal pakutava hariduse kvaliteet. Usun, et kool ja õpetajaskond on parim meeskond selle kvaliteedi tagamiseks. Lõppkokkuvõttes lasub vastutus adekvaatse õppeinfo edastamise eest ikkagi õpetajal. 

Mina usun õpetajatesse ja nende kohusetundlikkusse. Muidu nad seda tööd ei teeks. Kui me hakkame kõiges kahtlema ja kõike kahtlustama, ei jõua me kuskile. 

Tutvu eelnõuga detailsemalt: http://www.reform.ee/kandidaat/lauri-luik/blogi/1574/opikute-vabaturg

 

 

 

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.