Absurdne andmekaitse

Pool aastat tagasi näitas andmekaitseinspektsioon hambaid sünnipäevaõnnitluste avaldamise ning ilmakaamerate seaduslikkuse osas, nüüd aga torgitakse lasteaedu ja koole.

Kui kaugele saame minna?

Kas laseme ülikoolide Cum Laude stendidelt inimeste nimed maha võtta? Või hakkame kõiki läbi helistama? Mis teha, kui mõned on juba surnud?

Kas peaksin kaebama kohtusse kirjastaja, kes minu nime raamatus mainib?

Kas surmakuulutused ikka on seadusega kooskõlas?

Kas peaksin kohtusse kaebama kõik saidid, kes riputavad üles spordiresultaadid, kus minu nimi sees?

Kas hakkame olümpiamängude statistikat vms edaspidi saladuses hoidma või helistame kõik läbi ja küsime avaldamiseks luba?

Selliseid küsimusi võib esitada lõputult.

Mulle on viimase aasta vältel jäänud mulje, et andmekaitseinspektsioonil pole enam sisulist tööd, kui tegeletakse selliste pseudoprobleemidega. Seadused on järgimiseks, kuid olen veendunud, et iga seadust saab tõlgendada absurdsusteni. Antud juhtum on sellest vallast musternäide. Kuhu me sedasi küll välja triivime?

Tegeleme sisuliste asjadega. Ja kui meil sisulisi asju enam pole, siis vaatame vähemsisulisi.

Nagu tõstatas ka eilne Postimees, on virtuaalses maailmas selliseid küsitavaid näiteid lõputult. Alustades Orkutist, Ratest, FaceBookist ja lõpetades blogide, kodulehekülgede, YouTube vm säärasega. Kuid kas meil on üldse tarvidust sellise pseudotemaatikaga tegeleda? Me ei saa Internetti kunagi enam täieliku kontrolli alla.

Selge on see, et andmeid, mis reaalselt riivavad indiviidi isikut ja omavad endis mitteavalikku infot, peab kaitsma. Kuid mida ohtlikku omab endas minu sünnipäevatervitus või nimi kooli autahvlil? Mida paganat?

Soovitan ikkagi tegeleda temaatikaga, mis vajab tegelemist. Näiteks isiklik terviseinformatsioon, illegaalsed andmebaasid jms. Need kujutavad endis ohtu. Samuti riigisaladused.   

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.