Vaatasin nüüd teist korda mõne päeva eest internetti riputatud videot, kus koolilapsed mõnitavad ja ründavad oma Õpetajat. Ma ei suutnud ka sel korral seda üle minuti jälgida, kuna lihtsalt paha hakkas. Loen erinevaid arvamusi sellest, kes on süüdi, keda peaks karistama jne. Kahjuks mulle tundub, et karistamisest pole kasu, ega ka sellest, kui otsida kedagi, kellele antud juhtumi puhul näpuga näidata. Ma leian, et peame õpetajate käed ahelatest lahti päästma.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sai sisse kirjutatud terve peatükijagu erinevaid tugi- ja mõjutusmeetmeid (vaata siit: PGS § 58), kuid pelgalt paberil need ei toimi ning enamus on nö tulekahju kustutavad tegevused (st konfliktijärgsed). Puuduvad aga õpetaja konkreetsed õigused konfliktiolukordades käitumiseks ning sekkumiseks.
Suheldes väga erinevate inimestega üle Eesti, sh õpetajate ja koolijuhtidega, tõdetakse nii mõnelgi pool, et õpetajate käed on liialt seotud ning neil puudub kriisiolukorras võimalus korra ja enese piisavaks kehtestamiseks kooli territooriumil. Koolivägivald on tõsine probleem ka Eestis.
Ei ole meil vaja oodata järgmist juhtumit. Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on riigikogus arutlusel, siis on praktiline avada taas ka paragrahv 58 ning arutada tõsiselt, kuidas analoogseid juhtumeid tulevikus inimlikul ja lugupidaval viisil lahendada. Olgu need muudatused, millised tahes, läbiv mõte peab olema, et laps kuulab kooli territooriumil Õpetaja sõna ning Õpetaja sõna maksab.
Hoopis laiem ja tõsisem teema, millega tuleb samuti tegeleda, on aga üldised hoiakud, inimlikud väärtused ning perekondlik kasvatus- ühe sõnaga KODU. Kõik saab alguse kodust. Kodu on kõige hea ja kahjuks ka kõige kurja allikas. Koduuksed avanevad aga vaid meile enestele.
Lauri Luik
www.lauriluik.ee
https://twitter.com/lauriluik
http://www.facebook.com/lauriluik
Loe ka siit:
Minu õpetajale
http://www.lauriluik.ee/ilusat-opetajatepaeva-kallid-opetajad/
