Hääletussedelite juurdetrükkimine riigieelarvet ei kasvata

Tore on mõelda, et kui riigieelarves vahendeid napib, siis on võimalus raha alati juurde trükkida. Ja kui seegi otsa saab, siis käivitada trükipressid taas. Nii on ka lisahääle andmisega valimistel. Esialgu anname iga alaealise lapse vanemale võsukese arvelt hääle, kui aga ühiskond veelgi vananeb, siis korrutame koefitsendi nt kahega ja pilt on taas ilus. Fakt on aga see, et maailma rahanduse ajaloos on kõik korrad, kus püütud raha defitsiiti parandades kupüüre juurde trükkida, lõppenud hüperinflatsiooniga. Sama on häältega. Nõudlus poliitiliste lubaduste realiseerimise järele kasvab, kuid ressursse, mille arvelt inimesi aidata, ju reaalselt juurde ei teki. Parim sotsiaalpoliitika on tugev majandus.

See, et hääletussedelite juurdetrükkimine ei too riigikassasse sentigi lisaraha (pigem viib välja), on klaar. Küsitav on aga see, kas idee üldse vastab demokraatlikele ja põhiseaduslikele printsiipidele. Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida. Kuidas antud idee tagab võrdse kohtlemise valimistel lapsevanemale ning inimesele, kes lapsi üldse ei saagi? Kas viimaste puhul võetaks siis arvesse ka lapsendatute arv? Mis saab lastekodulastest? Jne.

Teha põhiseadusesse muudatusi selleks, et mingi konkreetse sihtgrupi huvid paremini poliitikas esindatud saaks, on juba oma olemuselt väär. Riigi huvi ja kohustus on seista oma rahva, st kõikide inimeste, hea käekäigu eest ning tagada abivajajatele vajaduspõhine toetus vastavalt olemasolevatele võimalustele. See on ka meie kui poliitikute ülesanne, mida oleme teinud ja teeme ka edaspidi vastavalt riigi majanduslikule võimekusele.

Meid soojendava teki suurus on otseses seoses rahade laekumisega riigieelarvesse. Mida tugevam on majandus, seda rohkem laekub raha, mida saame kasutada inimeste hüvanguks. See, kui keegi mõnest nurgast tekki kõvemini tõmbab, ei tee toda suuremaks vaid pigem kisub kellegi paljaks.

Hääled on poliitiku jaoks kui hapnik, see on vana tõde. Kuid poliitika tegemine pelgalt häälte pärast on sama absurdne kui jooksmine selleks, et hingata. Aga just selline loogika kumab läbi IRL-i ideest. Trükime hääletussedeleid juurde, ehk siis rahvas otsustab, et noori peresid on tarvis enam toetada, absurdne ju.

On ülekohtune arvata, et vanematele inimestele noored pered üldse korda ei lähe. Oma tutvusringkonnast saan tuua sootuks vastupidiseid näiteid, kus vanaemade-isade suurimaks silmarõõmuks on just lapselapsed, lapselapselapsed jne. Nende hea käekäik on vanavanemate jaoks tihtilugu olulisem kui oma pensioninumber. Arvamus, et vanemad inimesed hääletavad vaid nende poolt, kes suuremat penssi lubavad, on väga ekslik. Tean, et ka minu poolt on väga mitmed vanemad inimesed hääletanud, kuna just noored on need, kelles nad näevad Eesti riigi edasiviijaid. Suur tänu Teile!

Demokraatia põhiolemus on rahva võim, mille puhul kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, st kõigil on võrdne ligipääs võimule. Lisahääle andmine lapsevanemale tüürib aga hoopis vastupidises suunas.

Lauri Luik

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.