Sawasdee krup, sabai dee, chok dee krap

Kahe paari liibuvate pükste, kolme windstopperi jaki, mütsi ja kinnaste vahetamine lühikeste võistluspükste vastu on iga jooksumehe unistus sombuses Eesti kevades. Nii ma siis täitsingi oma unistuse ühes Eesti käimistippude- venna Marguse ja Lauri Lelumehega.

Nüüd, kus päevitus hakkab oma esialgset jumet kaotama, on paras aeg võtta kokku kaks unustamatut nädalat Tais Phuketi jooksulaagris.

Pole just kõige tavapärasem paik treeninguteks- sama hästi võiks suvel joosta Haapsalu promenaadil- kuid samas suutis Phuket külmale Eesti kevadile kõvasti konkurentsi pakkuda. Sestap jäi soovitud kilometraažki oodatust väiksemaks, kuid eks see ole paratamatu, kui üritad ühendada turismireisi ja treeninglaagrit.

Lennukist hommikul kolmveerand viie paiku välja astudes oli tunne nagu mingi Tai neiu föönitaks aurusaunas keha. Seda ma olin pikka aega oodanud.

Esimene päev peale 12-tunnist lennureisi (eriti päevale vastu sõites), pole just kõige magusam unistus. Samas, teadmine sellest, et kaks järgmist nädalat ei pea pikki pükse enam jalga tõmbama ning särk on soovitatav vaid Buddha juurde minnes selga panna, toitis füüsist ja vaimu piisavalt, et veidi üle tunnine bussireis Centara Kata hotelli vastu pidada. Järgnes paar tundi ilmselt elu kõige magusamat und.

Peale kerget 10 km avatreeningut suundusime Phuketi elu uurima. Massaažisalong, laundry, tailor, ladybar, restoran, massaažisalong, pood, laundry, tailor, massaažisalong, go-go bar, massaažisalong (teid ääristamas Tuktukid ja rollerid, peakohal mustmiljon elektrijuhet, mis tegid kummalist häält, kui vool neid läbis) jne… võib kokku võtta tüüpilise tänava Phuketil. Ma ei kujutanud ette, et ühe tänava läbimine nii raske võib olla. Ei täheldanud kordagi, mil oleks saanud tänava ühest otsast teise liikuda ilma, et meid mõnda massaažisalongi või go-go baari poleks üritatud tõmmata. Ega Margus ja Lauri selles osas õnnelikumalt pääsenud. Siiski jäi aega ka treeninguteks.

Esimesel nädalal õnnestus vaatamata seniidis paistvale päikesele ja 35 soojakraadile teha kaks kiirustreeningut (11 km fartleki- 8*1 min kiirendustega ja 9 km- sees 4*1 km tempokalt üle 1 km). Pika otsa asendasin tutvusmisjooksuga Kata beachilt Pa Tongi. 21 km 35-kraadises kuumas ning üsna hardcore mägises reljeefis kulgeval trackil oli paras katsumus ning intensiivsuselt kindlasti võrreldav 35 km-se rahuliku otsaga tasasel Eesti pinnal. Lisaks 2 jõutrenni ning taastavad treeningud.

Kuna esimesse nädalasse jäi kahepäevane matk Khao Soki džunglisse (kus minu üllatuseks jooksuradu polnudki), siis kannatas kilometraaž selle all üpris kõvasti. Tuli leppida vaid 112 km-ga (10 treeningul). Omaette jõutrenni eest oli muidugi paaritunnine matk Khao Soki view pointi mäetippu. Margus ja Lauri, kelle kiirkäimise treeningspetsiifika nõuab siledat, tasast ja kõva põhjaga pinnast, pidid nii mõnegi treeningu seetõttu tegema jõusaali jooksulindil, kuhu minagi paaril päeval sattusin.

Khao Sok oli elamus omaette. Maailma vanimad vihmametsad olid täis üllatusi- võrratult puhas õhk, tuhandeid liike floorat ja faunat, täielik eraldatus, puhtus- paradiis. Seda tuleb hoida ning peaks selgitama ka neile, kes meie kopse pidevalt langetavad. Kuigi ma tiigrit ja elevanti ei näinud, oli džungel täis põnevat elu. Alustades gibonitest ja lõpetades koolibriga. Ööelu oli ärev. Džungel laulis nii kõvasti, et ega väga sõba silmale saanudki, võib-olla oli see tingitud ka sellest, et mind tabas sel ööl ootamatu kõhuviirus.

Suur osa rahvuspargi mägisest pinnast on omal ajal üle ujutatud mageda jõeveega, et rajada hüdroelektrijaam Malaisiale elektri müümise eesmärgil. Selle tagajärjel on Khao Sokist kujunenud päris huvitav kooslus. Kunstlikult paisutatud vesi on üle ujutanud orud nii, et ca 30m puude tipud siiani veest välja ulatuvad. Kuigi vee alla jäi kaks küla ning räägitakse, et loomad ei võtnud seda ujutust kuigi sõbralikult vastu, tundub õnneks, et loodus on seal taas oma tasakaalu saavutanud.

Kliima ja rannad on Tais maailma parimad. Vähemalt nii on mulle kinnitanud päris mitu inimest. Ja kui võrrelda nt Paralepa või Venice beachiga, siis tõepoolest on erinevus merevees, rannaliivas ja põhjas märgatav. Tai on imeline.

Esimese nädala märksõnad: Tai massaaž, go-go bar, matk Khao Soki rahvusparki, džunglikoopad, Tuk-Tuk, sõit Phuketi saare lõunatippu, kohtumine elevantidega, rand, päike, ookean, kõhuviirus, vene keel, veel kord päike, Tai tüdrukud (?).

Ülaloleval pildil kujutatud õlgelamus ööbimine on kahtlemata elamus omaette, mida nii naljalt tsiviliseeritud maailmas ei koge. Soovitan kindlasti proovida. Kui ma mingil hetkel kujutasin ette öist džungli vaikust, siis eksisin ikka 100-ga. Sellist lärmi pole öösel isegi Hollywoodi ukse taga.

Kogu küla ujus veel. Tavapäraselt olid need majakesed mõeldud kahele inimesele, kuid kuna meid oli kolm, siis vedasime ühe madratsi juurde, mispeale maja all olev vesi läbi põranda üsna jõuliselt lähenema hakkas. Siiski, ära me ei uppunud.

Teisel nädalal kannatas juba rohkem vajutada, kuna päike oli asendunud pilvede ja kerge hoovihmaga (mis pärast meie lahkumist Phuketilt kujunes üleujutavaks mussoonvihmahooks). 11 treeningul sai kogutud 150 km.

Sellesse nädalasse mahtus ka 2 lõigutrenni (10 km- 10*1 min järsku mäkketõusu, vahele 2 min allamäge sörki ja 14 km- 5*1,3 km lõigud, vahele 1,3 km rahulikult ümber väikese tehisjärve), 2 jõutrenni ja taastavad otsad. Nädala naelaks kujunes pikk ots- 30km, peale mida pidin veetma 30 h voodis päikesepistet ja palavikku põdedes, jubeldalt higistades. Järgmise päeva õhtul õnnestus siiski taas rajal olla.

Järgmised 8 päeva veetsime uues hotellis. Kuigi ka esimene valmistas meile positiivse üllatuse, oli Centara Karon tunduvalt vingem. Ümbruskond analoogne Kata beachiga. Tänavamuster oli ka siin suht sarnane- massaažisalong, tailor, restoran, pood, massaažisalong, go-go bar, massaažisalong jne.

Meelde jäi laulev rannaliiv, mida Eestis võib kohata nt Roosta rannas Läänemaal. Kui võrrelda Paralepa ja Karoni beache, siis kindlasti on erinevus vee soolasuses, põhjas, rannaliivas, vee sügavuses, värvuses ja maitses. Kui Paralepas võib heal juhul saada vistrikud, siis Phuketil saab korraliku soolakihi, mistõttu pakkusid hotelli basseinid teinekord suht head vaheldust. Kuigi sedapuhku oli asendatud sool klooriga.

Monkey islandi asukad olid vahvad. Nad jõid ja sõid meeleldi kõike, mida rumalad turistid neile kätte andsid. Oleks asi piirdunud puuviljadega, poleks hullu. Kuid need tegelased on juba harjunud kokakoola jm ameerikalikku kööki kuuluvaga. Mina piirdusin siiski vaid banaani pakkumisega, mis haarati sujuvalt õhust.

Nädala vahvamate elamuste edetabelit juhib tripp järgmistele objektidele: Phi Phi island, monkey island ja Maya beach.

Tagant-järgi tarkusena peab tõdema, et tänaval müüdavad reisipaketid on muidugi kõrgema klassi haltuura. Lubatu ja tegelelikkus kattusid ca 30% ulatuses. Aga seegi hea, sest näha sai nii Viking Cave (millest me kaugelt mööda sõitsime), Maya beachi (kus me ei randunud, vaid snorgeldasime ca 700m eemal), kohtusime ka metsikute ahvipoistega Monkey islandil ning jalg sai tõstetud ka Phi Phi islandile, kus tuli soetada sümboolse tasu eest pilet saarele pääsemiseks (all included reis ikkagi:).

Samas panen Phi-Phi reisi koondhindeks 10 palli skaalal 8. Vaatamata sellele, et kattuvus lubatuga oli väike ning päike vedas meid alt, oli tegu siiski suurepärase elamusega.

Kui Phuketi randadele üldse midagi ette heita, siis on see inimmass ning need tobedad päikesevarjud alloleval pildil. Ülejäänu on aga super.

Unustamatuima elamuse osaliseks Phi-Phi reisil sai muidugi Lauri Lelumees, kes otsustas, et snorgeldamine Maya beachi juures laeva ümber pole päris talle ning võttis ühes mu vennaga ujuda (miskipärast ilma vestideta) ikka sinna välja, kus Leonardo DiCaprio oma kuulsat The Beachi filmis. No ja kui Margus poleks varem tagasi hakanud ujuma, siis oleks meie laev ilmselt rahuliku südamega ka tema maha jätnud.

Siiski läks vaid nii, et üksikule paradiisisaarele (või selle vetesse) jäi kadunuks 1 mees, Lauri. Kui me siis Margusega üritasime laevakaptenile meeleheitlikult selgeks teha, et lubatud snorgeldamisajast (1 tund) pole veel 40 minutitki täis ning meie sõber alles ulbib kuskil ookeanis, siis too naeratas ning ütles, et küll ta järgi ujub. Ei aidanud siin ükski rohi. Laurit jäid meile meenutama vaid temast laeva jäänud rihmikud ja särk… Siiski lõppes kõik hollywoodilikult hästi. Lauri suutis end õnneks organiseerida mingite itaallaste laevale, peesitada enne seda veel paar tundi Maya beachil ning seejärel tulla meile Phi Phile järele. Agressiivsetest ahvidest ja kanuuretkest Monkey islandil, maitsvast Tai lõunast ning bobmarleylikust jamaikastiilis rannapeost jäi Lauri muidugimõista kahjuks ilma.

Nagu vihmametsapiirkonnale kohane, pole ka Phuketi kuurortitänavatel vihmasajud haruldus, pigem täiesti tavapärane kaste kõrvetavale kuumusele vahelduseks.

Üks paljudest uutest asjadest, mida ma Tais õppisin, oli see, et nüüd ma eristan banaanipalmi teistest palmidest. Isegi siis, kui sel parasjagu vilju küljes pole.

Tai köök on vaesele eestlasele suhteliselt taskukohane, eriti kui valida veel kohti, kus einestevad kohalikud. Kuid äärmuslikel juhtudel võetud euroopa või ameerika road (nt burks:) olid ikka üpris hinnasoolased. Coca-cola kohta see ei käi.

Selline näeb välja üks Phi-Phi saartest, mille siseküljel peidab end maailma ilusaimaks rannaks peetav Maya beach. Ainus asi, mille pärast süda verd tilkuma jäi, olid oma värvuse kaotanud korallid. Sellest imeilusast allveemaailmast oli seal kahjuks järgi vaid hall mass.

Massaažiteenus on Phuketil restonduse kõrval vaieldamatult üks käiberikkamaid ettevõtmisi. Kuna Phuketil ei ole ühtegi meesmassööri, küll aga on lugematul hulgal massaaži ihkavaid naisturiste, siis võiks massaažipaberitega mehel sealne töö päris hea varanduse kokku tuua. Margus ei saanud treeningute ja töökohustuste tõttu seda äri seal kahjuks siiski ajama hakata.

Neile, kes otsivad head söögielamust, on Tai analoogselt kliima, merevee ja loodusega kui paradiis- Tom yum-i supp ning tuhanded teised road, mille läbivaks komponendiks on kõikvõimalikud mereannid, katavad sealset söögilauda igapäevaselt. Hinnad on nendel hõrgutistel siiani suhteliselt taskupärased ka keskmisele Tai turistile nagu näiteks meie. Eesti mõistes kordi odavam on muidugi massaaž ja selle analoogid. Firmakaubad aga kohati kallimadki kui meie kallis Eestis. Turustuff on endiselt soodne. Siiski on mulle jäänud juttudest kõrvu, et hinnad on seal aastate ning tohutute turistihordide mõjul ikka mitmekordistunud.

Teise nädala märksõnad: pilved ja vihmahood, täiskuu, mõõn, ookeanilained ning suplus nendes, Phi Phi, vene keel, kogukad skandinaavia mehed ühes õblukeste Tai tüdrukutega, päikesepiste, gatorade ja vesi, kohtumine eestlastega, kadunud Lauri otsingud, kohtumine ahvidega.

Nii nagu me saabusime Taisse varahommikul kella viie paiku, nii alustasime ka tagasisõitu samal ajal, kui sõbrad Eestis alles eelmisel õhtul põhku pugesid.

Tai pohh, kui me sinna tagasi ei lähe 🙂

Krap