Ajal, mil Riigikogu istungite saal on tühi ja viimasest komisjoni koosolekustki juba üksjagu aega möödas, võib jääda mulje, et seadusandlik võim on suvekuudeks töö lõpetanud. Aeg ajalt jookseb uudistest läbi mõne poliitiku repliik mingil päevapoliitilisel teemal ning õhtuleht kirjutab oma esikaanel sellest, millega mõni avaliku elu tegelane jälle hakkama on saanud. Uudistemagasinid ketravad aastatevanuseid teemasid, mida üle pika aja jälle ehk huvitav vaadata on. See tundub olevat massimeedia nn hapukurgihooaja tavapärane ülesehitus. Tegelikult käib aga vilgas tegevus väljaspool parlamendihoonet üle Eesti erinevates valimisringkondades, mis avalikkusele tihtilugu märkamatuks jääb.
Olen värske Riigikogu liikmena mitmel korral mõtelnud, et kuidas küll parandada Eesti ühiskonnas nii stereotüüpseks kujunenud laisa ja omakasupüüdliku poliitiku mainet. Päris ausalt öeldes ei ole imerohtu leidnud. Kuid mulle tundub, et seda veidi moonutatud stereotüüpi aitab õigeks kohandada saadiku pidev ja otsene suhtlus valijatega. Seetõttu püüan mõne sõnaga anda ülevaate sellest, mis Riigikogu istungite vahelisel ajal toimunud on. Tõsi, kõike ei jõua leheveergudel ruumipuuduse tõttu kajastada. Olgu siis välja toodud mõned huvitavamad tähelepanekud ja tegemised lähikuude lõikes.
Riigikogu kultuurikomisjoni liikmena puutun kõige enam kokku hariduse, spordi, kultuuri ja ka noorsoo teemadega. Need valdkonnad on olnud mulle südamelähedased juba ajast, mil olin Haapsalu Linnavolikogu liige. Seega olen üritanud istungite vahelisel ajal võimalikult palju mööda kodumaa erinevaid omavalitsusi ringi liikuda ning eelpoolloetletud valdkondades ettetulevate probleemidega end võimalikult detailselt kurssi viia.
Olen alati olnud seda meelt, et poliitika paberil ja reaalsuses on kaks suhteliselt iseseisvat asja. Seega olen üritanud võimalikult palju oma silmaga näha ja ise reaalselt läbi kogeda. Juuni alguses külastasime kultuurikomisjoni liikmetega Ääsmäel asuvat Salu kooli. Tegu on Eestis ühe suhteliselt ainulaadse raske vaimse- ja liitpuudega laste erakooliga. Rääkisime kohalikest investeeringuvajadustest ning arenguväljavaadetest tulevikuks ja vaatasime laste teatrietendust Pipi Pikksukast. See oli kahtlemata huvitav ja hariv külastus, kuna ka minu kodulinnas Haapsalus õpib sanatoorses eriinternaatkoolis palju sarnase elusaatusega noori inimesi. Nende inimeste igapäevaellu integreerimine ning tavaeluks vajalike oskuste treenimine on olulisim prioriteet. Pean tähtsaks nende noorte enamat rakendamist tööjõuturul. Hollandi näitel võib tuua eeskujuks restoran-kohviku, kus teenindavaks personaliks olid vaimupuudega noored, kes tegid oma tööd erilise hoole ja pühendumisega. Seda loomulikult järelvaataja silme all. Miks mitte üritada midagi analoogset meil siin Eestis?
Olles samaaegselt ka Reformierakonna noortekogu eestseisuse esimees, puutun igapäevaselt kokku noortega ligi poolesajast erinevas omavalitsuses tegutsevast noorteklubist. Sel suvel olen suure rõhu pannud noorteorganisatsioonide külastamisele Eesti eri paigus. Külastades noori Saaremaal Kuressaares, Läänemaal Haapsalus, Lihulas ja Ridalas, Lääne-Virumaal Kundas, Tapal ja Rakveres, Põlvamaal Räpinas, Põlvas, Kanepis ja Oraval ning Võrumaal Rõuges on välja joonistunud üsna sarnased murepunktid, mis sedapuhku ei ole tulnud mulle üllatusena. Nagu oma valimiskampaaniaski ühe olulise lahendamist ootava väljakutsena esile tõin, on pisemates omavalitsustes probleemiks see, et noored inimesed kipuvad peale keskkooli lõppu kodukohast lahkuma ning tööle asuma kas Tallinnas, Tartus või mõnes muus suuremas linnas. Kodukoht jääb aga tühjaks. Üheskoos oleme üritanud leida lahendusi ning lõppude lõpuks jõudnud tagasi ikka sinnani, et võti on meie endi taskus. Sest meie olemegi ju need noored, keda kodukoht tagasi ootab. Loomulikult mängib olulist rolli noore inimese elus ka teda ümbritsev elukeskkond. Siinkohal on võtmeroll kohalikel omavalitsustel. Oleks ülekohtune laiutada käsi ja küsida, miks noored kodukohta tagasi ei tule, kui neile ei ole loodud kohapeal normaalseks arenguks kaasaegseid tingimusi.
Nii hariduse, kultuuri, spordi kui noorsootegevuse ja ka sotsiaalvaldkonna edendamisel ütlen oma sõna sekka ka hasartmängumaksu nõukogu liikmena. Maapiirkondade igakülgse arengu ja kohaliku ettevõtluse arendamise eest läbi erinevate sihtprogrammide rakendamise seisan Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõukogus. Töötades igal kuul läbi suurel hulgal erinevaid taotlusprojekte, saab päris hea ülevaate sellest, mis erinevais Eesti paigus parasjagu teoksil on ning millises suunas asjad liiguvad. Teinekord mõnd omavalitsust külastades on kohalikest tegemistest juba seeläbi üsna hea pilt ees. Julgustan kõiki inimesi veelgi enam projekte kirjutama, et läbi harivate ja kasulike ürituste kohalikku elu ikka paremaks muuta.
Suvi on aeg, mil omavalitsuste ürituste kalendrid kubisevad erinevatest kultuuri ja spordiüritustest. Kultuurikomisjoni liikmena oleks lausa patt nendel osalemata jätta. Huvitava ja värvikireva pildi kohalikust elust annab kindlasti erinevatel üritustel kaasalöömine. Olgu selleks siis Viljandi Folk, Haapsalu Valge Daami Päevad, Leigo Järvemuusikafestival, Tallinna Kammermuusika festival, Lihula Kultuuripäevad vms. Sportki on mind alati köitnud ning ilmselt seetõttu olengi võtnud endale eesmärgiks aktiivselt osaleda enamikel Eestis korraldatavatel rahvajooksu üritustel, millest olulisemaks pean septembrikuus toimuvaid Eesti Meistrivõistlusi maratonis.
Spordi arengule ning tervislike eluviiside propageerimisele üritan kaasa aidata ka Läänemaa spordiliidu „Läänela” presidendina. Pean oluliseks, et kohalikud spordirajatused saaksid kaasajastatud ning puuduolevad objektid ehitatud. Olgu selleks siis sisekergejõustikurada, tenniseväljakud, palliplatsid vms. Inimeste tervisesse läbi spordi propageerimise tuleb enam investeerida. Üheks „Läänela” olulisemaks spordiürituseks sel suvel olid maaspordiliidu „Jõud” suvemängud Valgas, kuhu olid kokku tulud spordiharrastajad üle Eesti ning kus isegi sai 1500 meetri jooksus ja Riigikogu liikmete võrkpallimeeskonnas kaasa löödud. Justkui jätkuna sellele toimus „Jõud-i spordispartakiaad ja seminar kaunil Kihnu saarel, kus tegime plaane eelseisvaks spordihooajaks ning pistsime rinda erinevatel spordialadel. See väike saar omab endas lisaks 16-le ruutkilomeetrile kuivale pinnale palju enamat kui esmapilgul arvata võib. Värvikas kultuuripärand, isemoodi rahvarõivad eesotsas naiste seelikuga, mida kutsutakse kördiks ning huvitavad riietumiskombed, vanad kalapüügitraditsioonid, laulu- ja tantsulembus, kalakastidega kaunistatud külgkorviga mootorrattad ja ülim külalislahkus on märksõnad, mis seda reisi meenutama jäävad.
Haridus on valdkond, mis on meie murelapseks olnud juba aastaid. Kohtumised kultuurikomisjonis nii haridusministri kui ka ametnikega on olnud paljulubavad. Plaanid on suured ja tööpõld lai. Olulist tähelepanu tuleb pöörata perioodil 2007-2013 avanevatele Euroopa tõukefondidele. Kohtumised valijatega minu valimisringkonnas on toonud esile eelkõige lapsevanemate murelikkuse koolide õppekesskonna ning -tingimuste osas. Suheldes kohaliku omavalitsuse ametnikega on näha, et pingutusi haridusmaastiku korrastamiseks on tehtud ja tehakse edaspidigi, kuid investeeringud nt koolimajade remonti ja olmetingimuste parandamisse jätavad kohalike vahendite puudumise tõttu vajaka.
Korra sai suvekuudel Riigikogu saadikuid ka istungite saalis nähtud. Augusti keskpaiku roheliste poolt kokku kutsutud erakorraline istung kujunes küll pigem odavaks tähelepanu püüdmise kampaaniaks kui sisuliseks tegevuseks. Tore oli taas kolleege näha ning istungite saali külastada, kuid päris aus olles ei jätnud selline ettevalmistamata ning pooltoores asjaajamine kuigi head muljet. Kuid eks me kõik vajame sisseelamise aega. Seega ei tohi uute tuulte vastu Riigikogus ülekohtune olla vaid peame neid pigem tänama toreda initsiatiivi eest ning lootma, et kui sügisel taas koguneme, ollakse asjadega põhjalikumalt ette valmistatud.
Püüdes murda müüti eelpoolkirjeldatud poliitiku stereotüübist, ootan meeleldi lugejate arvamusi, mõtteid ja ettepanekuid erinevatel teemadel. Vaid üheskoos suudame teha Eestimaa paremaks!
Lauri Luik
Sinu esindaja Riigikogus
