Tänases Postimehes kirjutab ajakirjanik olümpiateemadel ja ironiseerib Eesti tulemuste üle ning soovib, et kultuuriminister Jänes võtaks poliitilise vastutuse.
Ebaõnnestunud nali, kuid siiski tekitas minus mõtteid, mida tahaks välja öelda.
Kuid mitte oma hea kolleegi Laine Jänese poliitilise vastutuse teemal. Pigem sellest, mis puudutab üldiseid hoiakuid saavutusspordi või tippspordi vallas.
Nii mõnegi spordivõhiku arvates on Eesti igal võistlusel (eriti tiitlivõistlustel) automaatselt ebaõnnestunud, kui ei võideta kuldmedalit. Selline suhtumine on väär ja isegi ohtlik nendele noortele, kes saavutusspordi tasemeni pürgida sooviksid.
Iga mees ja naine, kes ise kunagi aja peale näiteks 10 kilomeetrit jooksnud, saab aru, et juba Eesti meistrivõistlustel arvestusväärse koha saamine on väga kõva katsumus. Enamus kriitikutest ei pääseks rajalegi. Rääkimata võitmisest. Rääkimata sellest, et jõuda EM-ile, MM-ile või koguni Olümpiamängudele.
Ma tahan öelda, et iga sportlane (loe: tippsportlane), kes on jõudnud kas EM-ile, MM-ile või OM-ile on juba väga palju saavutanud ning nii mõnelegi (tegelikult enamikule nendest üksikutest talentidest) jääb OM-il osalemine tema laeks. Juba selle üle, et Eesti sportlased suudavad täita A või B normi, tuleb suurt uhkust tunda. Väikese Eesti rahvas on õnnistatud, ja väga kõrgelt õnnistatud, et meil on sportlasi, kes on jõudnud tiitlivõitlustel esikümnesse või koguni medalile. Kuldmedalistid on Eesti sangarid, spordikuningad, absoluutsed maailma tipud…
Spordivõhikud on aga saavutusspordi saavutuste osa ära lörtsinud. See, et meie olümpiadelegatsioon saab sõimu osaliseks, isegi siis, kui oleme juba võitnud ühe hõbeda (PS! Olümpia on alles poole peal!), on sportlaste jaoks vähemalt sama suur solvang kui näiteks ajakirjaniku sõimamine luuseriks, kuna too pole suutnud The Econimisti või The NY Timesi peatoimetajaks saada. Sportlase pääsemine EM-ile on ajakirjandusmaailmas ehk võrreldav juhtkirja kirjutamisega The NY Timesi.
Soovitan kõigil kriitikutel osta kell ja spordijalatsid ning minna jooksma. Kui aeg alla 30 minuti (ok, alla 40 minuti), siis võib rahus edasi kritiseerida.
Lauri Luik
Läänemaa spordiliit Läänela president
