Kuna viimastel päevadel on nii mõnigi inimene huvi tundnud, et mis ikkagi hakkab saama õpetajate palga ja töökoormusega, siis mõne sõnaga veel kord lähituleviku plaanidest selles vallas.
Õpetajaamet peab olema ühiskonnas aukohal. Seda on palju korrutatud, kuid tulemused pole siiani kõige paremad. Aukohal ei tähenda loomulikult ainult suuremaid palganumbreid vaid eelkõige üldist suhtumist sellesse positsiooni. Õpetaja tähtsustamine ja väärtustamine laiemalt peab olema meie ühine missioon- mitte ainult poliitikute vaid ka õpilaste ja nende vanemate, kuid ka õpetajate endi.
Valitsus on otsustanud, et pedagoogide palga alammäär tõuseb 2013. aasta 1. jaanuarist 700 euroni kuus. Õpetaja keskmine ametipalk saab olema sõltuvalt kvalifikatsioonist ja töö tulemuslikkusest vähemalt 20% kõrgem õpetaja palga alammäärast (õpetaja keskmine palk on 2013. aastast vähemalt 840 eurot kuus). Nii on lubanud minister Aaviksoo.
Õpetajaid hakatakse tasustama üldtööaja alusel. Praegu makstakse õpetajale palka nn tunniandmise koormuse alusel. Tulevikus on õpetaja kõik ülesanded kirjas töölepingus ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse. Nii on juriidiliselt ja praktiliselt keerulisem asetada õpetaja õlule tasustamata lisaülesandeid.
Vähendatakse bürokraatiat ja koormust, näiteks õppekavast tulenevat koormust, eristades kõige olulisemad õpitulemused jm.
Tänane õpetaja keskmise palga suhe Eesti keskmisesse palka on 110-130% vahel, va Harju maakonnas, kus vastav näitaja on 93%. Peale palgatõusu näitajad paranevad veelgi.
Eesti panustab haridusse 7% SKT-st, mis jätab meid Euroopa Liidus napilt pjedestaalilt välja. See tähendab, et meil peavad olema hariduspaja sees mingid anomaaliad. Ja need tuleb välja selgitada, küllap suudame siis ka oma õpetajaid plaanitust veelgi enam rahaliselt väärtustada. Nende anomaaliate väljaselgitamisega tegeleb haridusministeerium täna jõudsalt.
Kui õpetajad streikimas käisid, siis avaldas nii mõnigi mulle arvamust, et ei tulnud tänavale pelgalt rahanumbreid taga ajama vaid pigem näitama oma meelsust, et õpetajaametit ühiskonnas enam väärtustataks. Üldiste hoiakute muutumine võtab aega, kuid kõik üheskoos tegutsedes saame sellega hakkama.
