Olgu algatuseks öeldud- õpetaja alampalk tõuseb tulevast aastast 700 euroni. Seda on selgesõnaliselt kinnitanud haridusminister ning ma olen veendunud, et need vahendid haridusvaldkonna seest leitakse. Küsimus peitub aga selles, et kas palgatõus on piisav ning kas seeläbi paraneb õpetajaameti maine.
Nii mõnigi õpetaja ütles mulle, et ei tulnud streigile pelgalt rahanumbreid taga ajama vaid pigem näitama oma meelsust, et õpetajaametit ühiskonnas enam väärtustataks. Sellest austusest tahaksingi veidi rääkida. Ja muidugi ka rahast.
Õpetajaamet peab olema ühiskonnas aukohal. Seda on korratud kui mantrat, kuid ometigi ei ole sellest loitsust kasu olnud. Aukohal ei tähenda loomulikult ainult suuremaid palganumbreid vaid eelkõige üldist suhtumist sellesse positsiooni. Õpetaja tähtsustamine ja väärtustamine laiemalt peab olema meie ühine missioon- mitte ainult poliitikute vaid ka õpilaste ja nende vanemate, kuid ka õpetajate endi.
Kui mina koolis käisin, algas tund püstitõusmisega. See oli elementaarne austus Õpetaja vastu, kes on meist targem ning kelle missioon on kasvatada noortest haritud ühiskonnakodanikud. Vähim, mis me teha saime, oli teda tunni alguses püstitõusmisega austada ja tunni vältel võimalikult tasa olla ning kuulata. Kõik teadsid, et õpetajale vastuhakk tähendab hoiatust või käskkirja, mis korduva rikkumise puhul lõpeb koolist väljaheitmise ja üldise häbiga koolikaaslaste ees. Enamus pidas seda tõdemust pühaks.
Loomulikult ei olnud me kõik kooliajal pühakud, lipsas meiegi tegemistesse vimkasid, mis õpetajaid endast välja ajas ning oli ka neid, kes käskkirja said. Kuid üldine suhtumine õpetajatesse oli austav. Mina ei mäleta oma tundidest, et keegi oleks õpetaja avalikult “sinna kohta” saatnud nagu praegu mitmetest telefonidega filmitud YouTube klippidest näha võib. Selline tegevus oli veel kümmekond aastat tagasi lubamatu. Tõsi, ka praegu on koole, kus tunnid algavad püstitõusmisega jms ning kus õpetajad on suutnud kehtestada korra, mida lapsed austavad.
Kahju on nendest noortest, kelle vanemad panevad kasvandiku esimesest klassist piltlikult öeldes konveierile ning lähevad peale 12. klassi lõpetamist siis valmisprodukti kätte saama. Ei ole kool see koht, kus küünlajalg otsast lõpuni valmis tehakse. Treimine peab toimuma kodus, lihvimine koolis. Mõni aga annab puupaku kooli ja kui sellest korralikku asja ei saa, siis süüdistab haridusasutust ja õpetajat, õigust jääb veel ülegi. Pole ju sellised lapsevanemad meile võõrad. Ma leian, et perekond ja kodune kasvatus on üks koht, kust peab alguse saama austus õpetaja vastu.
Ka õpetaja peab end austama. Leidub pedagooge, kes on endaga pahuksis ning pole ime, kui nad ei vääri seeläbi ka õpilaste austust. Õnneks on meil palju ka selliseid õpetajaid, kes austavad ennast ja võtavad õpilast kui partnerit ning nende vahel areneb usalduslik suhe. Nii on see igal elualal. Kui ikka poliitik ennast ei austa ning suhtub oma valijatesse üleolevalt, siis vastab ilmselt viimane samaga.
Poliitikud saavad näidata austust õpetajate vastu läbi dialoogi ning inimlike tingimuste loomise. Tingimuste all pean ma silmas nii õppekeskkonda kui ka väärilist tasu. Dialoogi saab alati lihvida. Ehk pole haridusminister kõige parem diplomaat, kuid ta vähemalt üritas. Tuleb aru saada, et poliitikuna saab ta lubada vaid reaalsete võimaluste piires. Haridusminister teab hästi riigieelarve seisu, seega on lubatud palgatõus tänastele tingimustele vastav. Usun, et poliitikud üritavad pidada dialoogi ning võimaluste piires ka tegutseda.
Palgast. Kui palju on piisav? Kas piisav on piisav+20 protsenti? Ehk ongi. Kuid kui palju on siis ikkagi piisav?
Aastaid oleme rääkinud ja pingutanud, et õpetaja keskmine töötasu oleks vähemalt võrdne Eesti keskmise palgaga. Tänaseks oleme selleni valdavas osas Eestis jõudnud. Õpetaja keskmise palga suhe Eesti keskmisesse on 110-130% vahel, va Harju maakonnas, kus vastav näitaja on 93%. Siia juurde peab tõe huvides lisama, et töökoormuse küsimust tuleb eraldi käsitleda.
Ma ei väida, et see on piisav, kuid selge on, et see ületab 14 Eesti maakonnas üldist keskmist palgataset. Tõsi, alati saab paremini ning seetõttu teevad poliitikud ka õpetajate palga osas nii palju kui parasjagu võimalik. Seepärast oli õpetaja ainus, kelle palk jäi ka sügavatel kriisiaastatel teravatest krokodillihammastest peaaegu puremata.
Riik saab jagada vaid seda raha, mis maksudena laekub. Jah, paljuski on see valikute küsimus, kuid ka mitte lõpuni. Kindlasti ei poolda ma palkade maksmiseks laenu võtmist (meil ei tule laenuorjuses siplevate riikide näiteid kaugelt otsida) või siis riigikaitsekulutuste kärpimist (mis läheks vastuollu NATO-s kokkulepituga ning oleks üldine julgeolekurisk) ega ka maksude tõstmist (mille osas olen maailmavaateliselt veendunud). Eesti panustab haridusse 7% SKT-st, mis jätab meid Euroopa Liidus napilt pjedestaalilt välja. See tähendab, et meil peavad olema hariduspaja sees mingid anomaaliad. Ja need tuleb välja selgitada, küllap suudame siis ka oma õpetajaid enam rahaliselt väärtustada.
Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond
