Mu vennas on olnud kooliõpetaja juba 10 aastat, kolmandiku oma elust! Mulle on ta olnud õpetajaks ja eeskujuks aga koguni 30 suve-talve. Olen alati imetlenud ta sihikindlust ja pühendumisvõimet. Koolipäev algab täpselt kell kaheksa, õpetaja peab alati õigel ajal kohal olema, sest publik ootab. Ükski artist ei saa oma esinemisele hiljaks jääda ega lubada endale libastumist tähtsal etteastel, nii ka õpetaja.
Parima Õpetajaga!
Mu vend austab oma auditooriumit ning noored vastavad samaga. Ta on õpilaste sõber, nii nagu õpilased on tema sõbrad. Miks muidu on nad teda mitmel korral kooli parimaks õpetajaks valinud. Kuid on üks mõtteline joon, kust õpilane ei tohi kunagi üle astuda, see on väärikuse ja austuse range piir, mis eristab Õpetajat õpilasest. See piir on hoolikalt turvatud ning seetõttu esineb konflikte ja korrarikkumisi tema tunnis harva.
Igal inimesel peaks olema hobi, millega töö kõrvalt tegeleda. Vennas on suutnud oma töö ja hobi siduda. Koolis on ta kehalise kasvatuse õpetaja, kuid muul ajal kõva ja pühendunud spordimees. Kui on trenn, siis on trenn. Vahet pole, kas sõbrad keeravad kreemikooki ja limpsi näost sisse või tuleb telekast lemmikfilm. Kell näitab õiget aega ning trenn ootab.
Ta on pidanud palju “ei” ütlema. Mitte seetõttu, et ta midagi ei sooviks, vaid ikka selle pärast, et seatud siht nõuab seda. Edu saavutanud teavad, millest räägin. Mitut hiirt korraga taga ajades ei õnnestu ühtegi tabada. See ongi edu saladus!
Margus on noor mees, kes teeb oma tööd südamega. Harva kuuleb teda virisemas. Ta käib alati oma teed, talle ei meeldi sissetallatud rajad. Kui kuski varitseb takistus, ta kas ületab selle või loob uue tee. Kui õpetajad tulid tänavale palka juurde nõudma, siis vend tegeles vanempedagoogi normide täitmisega. Tänaseks on ta vanemõpetaja, suurema kompetentsi ja ka palganumbriga. Jällegi valis ta oma raja.
Suure järjekindluse ja pühendumusega inimesi on vähe, kuid vennas on üks nendest. Ilma tugeva rutiinitaluvuseta ja võimeta jõhkralt kannatada poleks ka 50km võistluskäimine suure tõenäosusega võimalik. 10 aastat õpetajaametis pole vist väga erinev väljakutse, mis. Kuid kui kuldmedal kaela riputatakse, siis ununeb valu. Jah, seesama valu kaob ka siis, kui järjekordne koolilend taas eluteele suundub ning sulle hüvastijätuks tänulikult naeratab.
Tänan Teid kallid õpetajad seda valu aastast aastasse kannatamast. Kuid teadke, et see saab korvatud, aasta aastalt!
“Elu on võitlus!” nagu meile vennaga meeldib öelda. Et see võitlus oleks FUN!
Head Õpetajate päeva!
