Reeglina olin ikka mina see, kes kooliajal õpetajate närvirakke kulutas ning halle karvu pähe ajas, kuid mõnel puhul tehti mo meelest ka mulle pisut ülekohut.
Minu suhted füüsika õpetaja Kristiga olid kirglikud. Mulle meeldis väga ta karakter ja kummaline olek, tugev karisma ning täiesti omamoodi huumorimeel, aga ka tema arukus. Minu huumor talle ilmselt väga ei istunud. Kuid tema totaalselt teistmoodi hoiak ja autoriteet tekitasid siirast austust. Kristi oli õpetaja, kes suutis oma ainet müüa nii, et sa ei osanudki ette kujutada, et maailmas midagi teist nii olulist kui füüsika tund üldse olemas on. Ta tekitas oma aine vastu tõelise aukartuse (kusjuures täpselt sama tunde oskas tekitada ka prof Bender TTÜ kõrgemas füüsikas). Midagi umbes sellist, et kui sa füüsikat ei oska, siis väga selles elus välja ei vea, naist ei leia, raha teenida ei suuda ning üleüldse oled täiesti mõttetu ajudeta olevus. See kõik pani mind füüsikat õppima ning endalegi üllatuseks avastasin, et olen TTÜ raamatukogus ja töötan läbi legendaarse Igor Saveljevi Füüsika I, Füüsika II ja Füüsika III osa- kõikide tehnikainimeste õudusunenägu ja armastust- inseneride Piiblit. Ma ei tea, mida maailm talle võlgu oli, et ta otsustas inimkonda selliste üllitistega terroriseerida.
Aga tagasi gümnaasiumi füüsika tundi. Oli üks järjekordne kõige olulisem päev meie elus, õpetaja Kristi rääkis tahvli ees midagi väga tähtsat, mina oma pinginaabriga kuskil keskmises reas. Ühtäkki käratas ta mind püsti ja küsis oma läbitungivalt kavala pilgu ning naljaka naeratusega: “Nii, Luik, ütelge mulle, mis on kiirendus…” Tõusin suhteliselt kindlalt püsti, kuna teadsin vastust, ja ütlesin: “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” “Kuidas, ei kuulnud…?” ütles õpetaja. “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” kordasin valjult ja selge häälega. “Ei kuulnud, ei tea jah, pole õppinud, Luik… istuge, ÜKS.” Istusin, veidi hämmingus, et kas seadused on vahepeal muutunud või mis… aga igal juhul polnud mul enam midagi lisada. Siis palus õpetaja Kristi tõusta meie klassi kõige vaiksemal, kuid ka ühel kõige targemal tüdrukul, Mallel. Ta kordas oma küsimust. “Malle, palun öelge härra Luigele, mis on kiirendus!” “Kiirendus on kiiruse muutumise kiirus,” ütles Malle talle tavapärasel malbel ja tasasel moel, peaaegu kuuldamatult. “ÕIGE, Malle, väga tubli! Kümme, istuge. Jätke nüüd endale meelde, härra Luik, kiirendus on kiiruse muutumise kiirus.” Klassi läbis meeleolukas kihin, mina olin muidugi täielikus hämmingus. See oli siis esimene juhtum.
Teine kord oli mõned aastad varem, põhikooli viimases klassis ilmselt. Olin suure vaevaga ehitanud poiste tööõpetuse tunnis sellise vahva puust pingi, kus istumise all pehmendusega kaunis kangas. Ikka väga palju sai sellega vaeva nähtud. Samas oli mul üks hea klassivend, kes polnud end viimasel ajal tööõpetuse tunnis kordagi näidanud ning kuna kätte oli jõudnud hindamise aeg, palus ta mult tooli laenuks. Mis seal ikka, sõpra tuntakse hädas. Tõmbasime istmele uue katte peale, et pingi välimust veidikenegi muuta ning sõber ruttas sellega õpetaja juurde, endal selline näga peas nagu oleks viimased pool aastat kodus ainult selle pingiga tegelenud. Õpetaja uuris ja puuris “tema” kätetööd ning pani hindeks väga hea ehk üheksa. Super, mõtlesin, nüüd on mul ka hea hinne garanteeritud. Võtsin pealmise kanga maha ning mõne aja pärast läksin oma pingiga enda üheksat välja teenima. Õpetaja vaatas seda tükk aega, leidis nii mõnegi lohakusvea ning ütles: “On ka ilusamaid pinke olnud, paneme seitsme.” “Whaaaat?” oli mu ainus emotsioon sel hetkel. See oli siis üks nendest kordadest, kui elu tutvustas mulle põhimõtet, et ükski heategu ei jää karistuseta.
Olin jõudnud gümnaasiumi eelviimasesse klassi ning käimas oli üks mu lemmiktunde kehalise kasvatuse kõrval, matemaatika. See mulle meeldis, õpetaja oli lahe ning kuna õppisin samal ajal Tartu Ülikooli täppisteaduste koolis nö kaugõppes matet, siis tundus kõik suhteliselt loogiline. Eelmisel korral oli olnud tunnikontroll ning õpetaja jagas klassi ees välja parandatud lehti. Lahe ootusärevus oli taas sees, nagu iga kord sellistel puhkudel. Kõige lollim hinne oli minu meelest seitse (see tähendab eesti keeles neli miinusega). See on midagi umbes sellist nagu Kaabermaa neljas koht olümpiamängudel. No ja muidugist olin ma mingil imekombel just seitsme saanud, nagu paari aasta eest tööõpetuses, mäletate. Samas oli klassivennal, kelle nime ma jätan rahu huvides teadlikult nimetamata, täpselt identne ülesandelahendus. No 100%, aga ainult teine käekiri. Ja tema hindeks oli üheksa. Ebareaalne, mõtlesin, kuidas see saab olla võimalik. Ma ei ole kunagi pealekaebajaid sallinud, veel vähem seda ise teinud, kuid kuna teadsin, et klassivenna lahendus oli õige ning talle kuidagi kahju tekitada ei saa, läksin õpetaja juurde, enda ja teise poisi tööd näpus. Näitasin neid ja küsisin: “Õpetaja, siin on mingi jama või selge ebaõiglus, oleme täpselt samamoodi ülesande lahendanud ning mul on hindeks seitse, klassivennal üheksa,” ütlesin hämmeldunult. Õpetaja vastas nii, et see jääb mulle eluks ajaks meelde: “Aga Lauri, vaadake… kas Arno oleks saanud Tootsiga sama hinde, kui nende tööd oleksid olnud identsed… Arnolt eeldame ju ikka rohkemat.” Selline tunne oli, nagu keegi oleks ämbriga külma vett pähe kallanud. Totaalne õiglusetus, mõtlesin, olin löödud. Aga teha polnud midagi. Arno oli ju loomult vaikne poiss, polnud ilus enam vaielda. Mind rõõmustas ainult teadmine, et sain jälle juurde ühe laheda loo, mida kunagi meentada. 
🙂
Kui nüüd tagantjärele seda kõike hinnata, siis on kõigis neis praeguseks juba naljakana tunduvates juhtumites peidus väärt õppetunnid, tarkus, mida tuli omandada ridade vahelt. Aitäh Teile, head õpetajad, kõige eest!
Ilusat õpetajate päeva!
