Heatahteleping aitab ennetada koolivägivalda

Reformierakonna fraktsiooni poolt põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse eelnõusse tehtud täiendus kooli heatahtelepingu sõlmimiseks õpilase, lapsevanema ja õppeasutuse vahel on reaalne samm koolikorra parandamiseks.
Olgu selleks võitlus vägivallaga, koolikohustuse täitmise parandamine, õppe- ja vahetunnis korra pidamine või mõne muu tõsise probleemi lahendamine, tarvis on selgemalt välja joonistatud reeglistikku, mis on osapooltele lihtsalt arusaadav, aktsepteeritav ja järgitav.

Heatahtelepingus, mis määratleb kooli, õpetaja ja õpilase õigused ning kohustused, peavad olema fikseeritud koolisisesed käitumisreeglid ehk kooli kodukord, osapoolte õigused ja kohustused ning vastavad regulatsioonid kohustuste mittetäitmise eest.

Antud heatahtelepingu idee on ajendatud tänasest olukorrast meie õppeasutustes. Õpetajatelt on võetud hoovad koolis korda pidada. Nende roll ja staatus on aastatega muutunud. Samuti on õpilaste käitumismaneerid ja eetikanormid viimasel ajal väga palju lõdvenenud, mis on üheks allikaks põhjuseta puudumistele, koolivägivallale ja korrarikkumistele.
 
Õpilased tunnetavad, et neid ei saa karistada ning seetõttu kuritarvitavad tihtilugu neile pandud usaldust. Lapsevanemad on aga end koolis toimuvast sageli distantseerinud. Olen veendunud, et täna ei tea paljud lapsevanemad ega ka õpilased seda, mis kooli kodukorras kirjas ning seetõttu ei võeta ka täit vastutust sellest kõrvale kaldumisel.
 
Riigikontrolli 2007. aasta auditist koolikohustuse täitmise ja selle tagamise tulemuslikkuse kohta tuli välja, et kuigi aastate jooksul on hakatud laialdasemalt rakendama erinevaid meetmeid, ei ole koolikohustuse täitmise näitajad (sh katkestamine, puudumised jm) paranenud. 
 
Nii näiteks puudus 2005/2006. õppeaastal iga õpilane koolist keskmiselt 3 nädalat (seejuures 2 nädalat põhjusega ja nädala põhjuseta). Samal aastal maksis riik õpetajale ühe tunni eest iga õpilase kohta keskmiselt 12 krooni palgaraha, st kui õpilane tunnist puudub, maksab riik 12 krooni teenuse eest, mida õpilane ei tarbi. Kokku kulutas riik ligi 150 miljonit krooni tundide eest, millest õpilased puudusid. Need numbrid on märk sellest, et midagi tuleb ette võtta.
 
Samast aruandest selgub, et õpilased ise tegid koolikohustuse täitmise parandamiseks ettepaneku panna paika reeglid, et nad paremini teaksid, mida tohib ja mida ei tohi teha ning kuidas tuleb käituda. Aruandes sisaldub ka ettepanek sätestada koostöös justiitsministeeriumiga täpsemalt vanemate vastutus lapse koolikohustuse täitmisel. Antud heatahteleping, kus on kõik vajalik must-valgel fikseeritud, oleks ka õpilaste algatuse realiseerimiseks väga hea variant.
 
Koolivägivalla juhtumid on kujunenud ka Eestis väga tõsiseks probleemiks. Tegu ei ole enam ammu pelgalt kurva statistikaga ookeani või lahe tagant, probleemid on meie koolides ja puudutavad meie lapsi.
 
Eesti kohta käiv statistika näitab tõsiseid ohu märke. 2006. aastal Pärnu koolides tehtud uuringust selgus, et 27% poistest ja ligi 16% tüdrukutest olid kogenud koolis vägivalda. Ainuüksi Lõuna-Eestis registreeriti nii 2006. kui 2007. aastal 57 koolivägivalla juhtumit. Pärnu koolides viidi 2007/2008. õppeaastal nelja õppenädala kestel läbi uurimus, mille jooksul kaardistati 37 juhtumit. Politsei infosüsteemi andmetel registreeriti 2007. aastal kokku 192 koolivägivalla juhtumit, nendest 118 registreeriti kuriteona. Paljud vägivallatsemised on jäänud kindlasti ka avalikkuse eest varju.
 
Selleks, et ennetada Eestis traagilisi koolitulistamisi jms, mis näiteks Ameerikas ja Soomes on kujunenud justkui ahelreaktsiooniks, ja tagada inimestele turvaline ning meeldiv õppekeskkond, peame tõsiselt kaaluma kõiki nüansse, kuidas koolikorda parandada.

Antud lepingu näol on tegu vaikimisi garantiiga, kus osapooled teadvustavad endile antud õigusi ning võetud kohustusi ja tagavad nendest kinnipidamise. Lepingut rikkudes oldaks nõus kandma vastutust sätestatud regulatsioonide piires. See paneks ka need lapsevanemad, kes täna oma võsukese käitumisele koolis ehk väga suurt rõhku ei pane, mõtlema enam sellele, mis väljaspool kodu toimub. Kui ka lapsevanem tunnetab, et on oma alaealise lapse õiguste ja kohustuste eest antud lepinguga võtnud teatava vastutuse, siis paneb ta ka enam rõhku sellele, et kokku lepitud reegleid ei rikutaks ning on valmis vajadusel last korrale kutsuma.
 

Lauri Luik
Reformierakond
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
www.lauriluik.ee

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.