Haridus pole seksikas?

Kui ma 2007. aastal riigikogus hariduspoliitikaga tegelema hakkasin, ütlesid vanemad kolleegid mulle, et haridusteemad ei ole seksikad, poliitikuna selles valdkonnas toimetades hääli ei võida. Olgu häälte ja seksikusega kuidas on, kuid nagu viimased aastad näidanud, lähevad haridusküsimused inimestele vägagi korda.

Hoog on sisse lükatud mitmele olulisele ning põhimõttelisele muudatusele, seda nii üld- kui kõrghariduse vallas. Kõik see pole kulgenud sugugi lihtsalt ning meie otsuste õigsust näitab alles aeg, kuid egas suured otsused saagi lihtsad olla.

Alustasime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega, mille eesmärk on tagada kvaliteetsete, turvaliste ja kodulähedaste põhikoolide võrk üle Eesti ning valikaineterohket ja konkurentsivõimelist haridust pakkuvate gümnaasiumide väljakujundamine.

Koolivõrgu korrastamine ning haridusrahade senisest efektiivsem kasutamine võimaldab meil tõsta õpetajate palku juba järgmisest aastast, mis on üks prioriteete. Suheldes omavalitsusjuhtidega on ilmnenud kartus, et õpetajate palgatõusuga kaasnevad kohustused langevad omavalitsuste õlule. Leian, et peame suutma tagada õpetajate palgatõusu ilma omavalitsustele täiendavat rahalist kohustust tekitamata.

Palgatõusuga seoses on ilmnenud mitmetimõistmist ning teineteisest mööda rääkimist. Olgu selguse huvides öeldud, et värskeima seisuga tõuseb õpetajate palgafond järgmise aasta algusest 11 protsenti. Käesoleva aasta 150 miljonilisele palgafondile lisandub 2013. aastast 15,7 miljonit eurot. Uuel aastal tuleb riigieelarvest 7,5 miljonit eurot lisaraha ning lisaks suunatakse õpetajate palgatõusu 4 miljonit hariduskulude reservist, 3,8 miljonit õpetajate täiendkoolituse rahast (edaspidi plaanitakse täiendkoolituskulud katta EL fondide vahenditega) ja 0,4 miljonit töötuskindlustusmakse alandamisest. Üles jääb võimalik risk, kus omavalitsused, kes siiani on saanud nt õpilaste arvu suurenedes reservist lisaraha taotleda, peavad tulevikus need kulud ise katma. Kuid sellega me veel tegeleme.

Möödunud riigikogu koosseisu poolt vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused ei ole kõik tänaseks veel kehtima hakanud (nt uued riigieksamid), kuid haridusministeerium on aktiivselt juba uusi reforme kavandamas. Seda eelkõige koolivõrgu korrastamist silmas pidades. Selge on see, et tänase gümnaasiumivõrguga jätkamine, mis mõeldud kolmandiku jagu suurema õpilaste hulga tarvis, on väga kulukas ning ei pruugi tagada parimat võimalikku väljundit. Samas on muudatusi kavandades väga oluline silmas pidada piirkondlikke eripärasid, finantsvõimekust, koolitee pikkust, kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, õpilaskodude ja –transpordi vajadust jne. Gümnaasiumi pidamiseks vastavate parameetrite fikseerimine on vajalik, kuid “exceli tabeliga” ühtsetel alustel kõigi gümnaasiumide kallale tormamine kujutab endast katastroofi, mis võib lõppeda hoopis hariduse kvaliteedi languse ning elu väljasuretamisega väiksemates piirkondades. Seetõttu tuleb kavandatavat koolivõrgu korrastamist teha äärmise põhjalikkuse ja tähelepanuga.

Suured muutused ootavad ees ka kõrgharidust. Kõrgharidusreformi kavandades oleme seadnud endile kolm peamist eesmärki: tõsta  hariduse kvaliteeti, tagada parem juurdepääs kõrgharidusele ning otsesem väljund tööturule. Hiljuti vastu võetud reform tagab järgmisest aastast maksumaksja kulul kõrghariduse kõigile neile, kes ületavad vastava sisseastumislävendi ning läbivad eestikeelse õppekava täismahus. Hetke poliitilistes oludes tundub see parim võimalik lahendus olevat. Riik katab täielikult nende õppemaksu, kes tõestavad, et suudavad ja tahavad õppida, läbides õppekava sajaprotsendiliselt. Vähemvõimekatelt võib ülikool nõuda vaid tegemata jäänud ainepunktide eest raha. Juhul kui koormus on alla 75 protsendi õppekavast, on tegu osakoormusega õppega ning üliõpilasel tuleb maksta õppemaksu, mille lae kehtestab valitsus. Tublidele õppuritele on ette nähtud arvestatav stipendium. Riigi jaoks strateegiliselt olulistel erialadel õppijatele hakatakse maksma täiendavat erialastipendiumit.

Riigikogus on lugemisel ka tudengite vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu, mille eesmärk on aidata vajaduspõhiselt neid tudengeid, kelle sotsiaalmajanduslik seis selleks põhjust annab. Hetkel oleme kavandamas toetusi neile, kelle pere keskmine sissetulek jääb allapoole suhtelist vaesuspiiri. Nagu iga teinegi haridust puudutav seaduseelnõu, on ka käesolev tekitanud laia arutelu ning mitmeid arvamusi. Näiteks on endiselt õhus, kas tundeg peaks olema oma vanematega ühe leibkonna liige kuni 26. eluaastani ning kuidas ikkagi peaks käima suhtelise vaesuspiiri määramine. Lisaks on tekitanud küsimusi, kas toetuse saamise tingimuseks on mõistlik nõuda õppekava 100-protsendilist läbimist või peaks seda langetama nt 75-le. Olen välja käinud idee, et õppetoetusteks mõeldud rahapoti koos õiglase jagamiskohustusega võiks usaldada tudengite katuseorganisatsioonile. Jne. Töö seaduseelnõuga käib ning meie eesmärk on vajaduspõhised õppetoetused rakendada juba järgmisest aastast.

Nagu ülaltoodust näha, käib hariduspõllul vilgas töö. Haridussüsteem on suur ja inertne, mistõttu peame olema liigse agaruse ja innukuse osas ettevaatlikud, sest meie külvi viljakus selgub mitte üheksa kuu vaid aastate pärast.

 

Lauri Luik

Loe ka siit: http://www.reform.ee/et/uudised/1090/lauri-luik-tublile-tudengile-vaart-stipendium/2008

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.