Epeevehklemise MM-i kulla ning Eesti Spordi Kongressi valguses on kohane heita pilk meie spordisüsteemi tänasele päevale ning homsetele väljakutsetele. Väikese Eesti kohta, mille sportlased on läbi aastate tiitlivõistlustelt võitnud mitmeid eri värvi medaleid ning toonud riigile au ja kuulsust, pole olukord sugugi paha. Samas ei tohi unustada, et lisaks tippspordile, mille edasised sihid on veel tarvis paika seada, on olulisel kohal ka harrastussport ning tervislikud eluviisid laiemalt, millele tuleb senisest enam tähelepanu pöörata.
Olgu selleks siis kehalise kasvatuse osakaalu suurendamine õppekavas, treeneri kutse ja kvalifikatsiooni enam väärtustamine, spordiklubide ja –koolide süsteemi korrastamine, kohalike spordiobjektide ja infrastruktuuri arendamine ning harrastajatele kasutamise võimaldamine, killustatud rahastamise täpsustamine või akadeemilisse spordiharidusse enam panustamine- kõik on olulised väljakutsed, millega tuleb lähitulevikus tegeleda, kui soovime muutust paremuse suunas.
Spordipoliitika töörühmas, kuhu kuulusid EOK, sportlaste, kultuuriministeeriumi ja riigikogu esindajad, töötasime välja Eesti spordipoliitika alused. Antud dokument kajastab Eesti spordiliikumise arengut tänasesse päeva; põhimõtteid ja kokkuleppeid, milleni spordikorralduses on jõutud viimase 20 aastaga; olulisemaid kitsaskohti ja väljakutseid ning eesmärke ja tegevusi eelolevateks aastateks. Spordipoliitika alused olid arutlusel ka Eesti Spordi Kongressil ning edaspidi on meil kavas vastavasisuline arutelu riigikogus.
Antud dokument defineerib spordi isikutasandil kui võimaluse oma võimete arendamiseks ja eneserealiseerimiseks. Sport on tervist ja head enesetunnet tagav harrastus, sotsiaalset ühtekuuluvust kasvatav liikumine, meelelahutus ja vaatemäng.
Sport on tänapäeva suurim rahvaliikumine, positiivsete eeskujude ning väärtushinnangute kujundaja, oluline tervisekasvatuslik ning haigusi ennetav tegevus, inimesi organiseeriv, ühistegevusse kaasav ja ühtekuuluvustunnet ning rahvuslikku identiteedi kasvatav valdkond. Sport väärib ühiskonna laiemat hoolt ja tähelepanu. Nii kirjeldab sporti kinnitatud spordipoliitika aluste dokument.
Samuti loetleb see olulised väljakutsed ning nendest tulenevad eesmärgid nii tippspordi, valdkonna rahastamise ja maksupoliitika, treenerite töö, spordirajatiste kui ka spordiorganisatsioonide juhtimise vallas.
Nii näiteks on tippspordivaldkonna arendamisel sihiks eeldustega sportlaste sihttoetamine ning tippsportlaste tasustamise korrastamine. Riiklike prioriteetide seadmine tippspordirajatiste planeerimisel ja ehitamisel peab olema aluseks üleriigiliste ja regionaalsete tippspordikeskuste väljaarendamisel.
Treeneri elukutse väärtustamine ja treeningtöö kvaliteet on märksõnad, millele tuleb samuti senisest tunduvalt enam tähelepanu pöörata. See eeldaks treenerite töö tasustamist töölepingu alusel lähtudes kutsetasemetest (senise stipendiumi asemel), mis omakorda tagaks treeneritele ka täna puuduvad sotsiaalsed garantiid.
Spordi rahastamise ja maksupoliitika osas on siht optimeerida tänane kohati liialt killustatud ja dubleeriv rahastamissüsteem ning loobuda stipendiumite maksmisest töötasu asemel. Erinevused spordiklubide ja –koolide osalustasult tulumaksutagastuse osas tuleb samuti tasandada.
Leian, et tipp- ja noortespordi toetamise kõrval tuleks enam rõhku pöörata ka nn Eesti tasemel sportlastele ning nende toetamisele. Minu arvates väärivad nt Eesti meistrid senisest tunduvalt suuremat toetust ja tähelepanu.
Viimastel aastatel on suured summad Euroopa tõukefondide, kuid ka riigieelarve- ning kohalikke vahendeid suunatud spordiinfrastruktuuri arendamisse. Vahel on tunne, et selle planeerimise osas on oldud kohtadel liialt sinisilmsed, mistõttu on täna haldamise ning kasutajaskonnaga tõsiseid probleeme. Ratsionaalsem ja elanikkonnas toimuvaid muudatusi arvestav planeerimine on edaspidi kindlasti väga vajalik.
Spordiharidusest rääkides tuleks kindlasti enam tähelepanu pöörata akadeemilise spordihariduse arendamisele koostöös spordiklubidega. Leian, et kehalise kasvatuse tundide osatähtsuse suurendamisele õppekavades aitaks märgatavalt kaasa liikumusharjumuste levikule.
Pisikeste spordiklubide kvaliteedi ja tulemuslikkuse tõstmisel on olulisel kohal koostöö ja sellest sündiv sünergia ning avaramad võimalused. Samuti asjatundlike ja aktiivsete inimeste enam kaasamine klubide juhtimisse.
Need on vaid osad mõtted, kuidas Eesti spordi (liikumisharjumustest tippspordini) arengule ning paremale käekäigule kaasa aidata. Loodan, et Eesti Spordi Kongress ning selle raames peetud ja tulevikus peetavad laiad arutelud spordi oleviku ja tuleviku üle annavad positiivse tõuke nii spordiringkonnale kui ka teistele ühiskonnagruppidele antud valdkonna edasisesks arendamiseks.
Lauri Luik
riigikogu kultuurikomisjoni liige
Spordiliit Läänela endine prseident
