Palvushommikusöök Obamaga

Eile saabusime ühes oma kolleegi Miguel Zayasiga Washington DC-sse. Miguel on üks nendest tublidest meestest, kes on võtnud Eestis vedada palvushommikusöögi traditsiooni ning veel paljutki muud, mis on seotud religiooni ja inimesearmastusega. Palvushommikusöögi eesmärk on ühendada igapäevaelus võib-olla väga erinevad inimesed üheks sõpruskonnaks.

Meie ühine missioon USA-s on osaleda tuleval nädalal toimuval palvushommikusöögil ühes president Obama, kongressiliikmete jt oluliste poliitikute ning ühiskonnategelastega.

Lend väljub 5 tunni pärast

Margie and Chuck, kaks võrratut inimest, kes suure osa siin viibitavast ajast meid võõrustavad, on Washingtonis peetava palvushommikusöögi traditsiooni ühed mootorid.

Peale pikka lendu ei olnud meist reede õhtul väga asja, nii et kukkusime suhteliselt kohe peale õhtusööki ära magama.

Iga kord kui ma itta suundun, olen väga rahul. Ma naudin hommikul vara tõusmist (kuid mul ei tule see kunagi välja). Ajavahe tõttu olin aga laupäeva hommikul juba täiesti värske ning valmis minema hommikujooksule. Nii ma siis startisin pisut peale seitset (kodus on siis kell pisut peale 14, pole ime, et puhanud tunne:).

Kitsepere hommikueinestamas

Kui hommikul välja läksin, hingasin sisse värsket kevadehõngulist õhku. Mis sest, et on jaanuar. Siin on täna päeval 14 kraadi ja päike. Kuigi päikesetõusu aegu oli ikka pisut jahe ka. Mida ei saa muidugi võrrelda täna Eestis valitseva polaarkliimaga.

Nii ma siis läksin jooksma, tundes justkui ma olen läinud aastasse 2002, kui esimest korda ühendriike külastasin. Lõhn, majad, inimesed, autod, kultuur, reklaamid jne jne, kogu keskkond ja feeling oli sarnane sellega, mida tundsin esimesel korral. Väga lahe ja mõneti nostalgiline tunne.

Peagi peale jooksu alustamist nägin midagi sellist, mille osaliseks Eestis vähemalt linnas väga tihti ei satu- neli hirve, ema-isa ja kaks tallekest einestasid ühe maja hoovis. Nähes mind, vaatasid nad kõik uudishimulikult, kuid ei lasknud endid minu kohalolekust üldse häirida. Nad vaatasid mind kui mingit välismaalast, samas teades, et ma rohusõber pole ning nende hommikueinet nende eest nahka ei pista. Nii me siis vaatasime teineteisele tükk aega tõtt. Ja nad ei kartnud mind üldse. See oli minu jaoks ülendav ja väga ilus kogemus. Vägev!

Õhu- ja kosmosemuuseumis

Mõtlesin, et kes teab, millal jälle vaba hetk tekib, et jooksma minna, seega tegin 20 km ehk 12,4 miili. Kui tagasi jõudsin, ootas mind maja ees väike küülik ja mitmed oravad (tekkis tunne nagu nad oleksid mu erakonnakaaslased). Lahe!

Droonid

Päeva sisustasime National Malli ja Memorial Parki külastades. Kuna tegu on tohutusuure territooriumiga, siis lendas meie päev seal linnutiivul.

Mantel ja teksad on mugavamad

Kuna tegu pole väljakuga vaid pigem kolossaalselt suure park-muruplatsiga, siis ei saa seda ametlikult kõrvutada kahe maailma suurima platsiga- Taevase rahu väljakuga (Tian’anmeni väljak) Pekingis ja Imaami väljakuga Iraanis, küll aga teeb Mall nendele suuruselt silmad kõvasti ette.

Washington Mall- taamal Kapitoolium. Pildil on vast üks kümnendik kogu Malli suurusest

Imaam square Iraanis

Külastasime kosmose- ja õhumuuseumi, mis on täis huvitavaid õhu- ja kosmosesõidukeid, tükikesi kuult, satelliite, õhukapsleid, droone, mitmeid ajaloolisi esemeid, mitmeid videoekraane ja simulatsioone jne jne. Väga põnev, põhjalik ja ülevaatlik väljapanek, mida peaks tegelikult uurima nädala. Kuna meil oli vaid päev ning soovisime ka muid asju kaeda, tuli tutvuda põgusalt.

Lennuk

Tundub, et tulevad vaikselt järgi 🙂

Edasi suundusime Kapitooliumi jalamile. Tee pealt võtsime ühed hot-dogid ja loomulikult coca-cola. Sellist hot-dogi Eestis ei saa- viib keele alla. Kui esimest korda USA-sse läksin, soovitas üks mu ameeriklasest tuttav, Mike, et prooviksin cocat vahetult enne Eestist lahkumist ning kohe peale kohalejõudmist- siis on jookide vahe kõige paremini tuntav. Ja tõesti- vahe on siiani sees. Kumb nüüd parem on, see on maitse asi, kuid USA oma maitseb kuidagi eksootilisemalt, arusaadavatel põhjustel.

National Archives

Kapitoolium, kus koguneb USA Kongress (Senat ja Esindajatekoda), on tohutu ehitis. Sisse sel korral veel ei läinud, kuna suure tõenäosusega avaneb meil paari päeva pärast võimalus teha selles hoones privaattuur, mille üle tasub vist olla uhke:)

White House

Seejärel National Achive’, kus hoitakse iseseisvusdeklaratsiooni, põhiseaduse originaali ning inimõiguste deklaratsiooni. Kummaline tunnistada, kuid neid üle 200 aasta vanuseid originaaldokumente nähes, mille on allkirjastanud selle riigi rajajad- Isad- tuli mulle väga patriootlik ja uhke tunne peale. Võib-olla selle pärast, et meie iseseisvus ja vabadus on leidnud kindla koha minu hinges ja tõekspidamistes ning ma suudan seda hinnata kogu oma ulatuses ja väärtuses.

Mina ja Valge Maja

Tee viis meid Valge Maja juurde. Sisse ei hakanud minema, kuna see oleks võtnud ilmselt kaua. Küll aga jalutasime ümber Valge Maja piirkonna ning täheldasime, et president on parasjagu kodus ehk tööl- kuna lipp lehvis katusel. Tegelikult olevat see vaid legend, sest lipp lehvib seal 24/7. Aga ikkagi on tore mõelda, et sind eraldavad maailma kõige paremini kaitstud institutsioonist sajad nähtavad ning põõsastesse, majade katustele ja puude otsa 🙂 peitunud nähtamatud eriteenistuse inimesed.

Valge Maja on väike, väiksem kui enamik meist seda ette kujutab. Tõsi, kuid see olevat vaid jäämäe maapealne osa. All on eraraudtee, punkrid jms, mida lihtsurelik kunagi ei näe. Räägivad, et suu osa Malli alusest maast on täis arhiive jms huvitavat kraami, kuhu tavainimene ei pääse.

Washington Monument

Viimane vaatamisväärsus, last but definately not least, oli Washington Monument. Võimas. Siiani on selgelt näha alumine kolmandik monumendist, mis on ülejäänud osast pisut heledam. Seda lihtsal põhjusel- raha lõppes omal ajal otsa. See meenutab mulle meie samba saagat. Aga nii ta oli, ka nii võimsas riigis nagu USA, kus saab ju raha juurde teha :). Aga igatahes on tegu võrratu rajatisega. Obeliskid mulle meeldivad. Mulle meeldib Mart Laari öeldud lause, kui ta Mallil käis ja Lincoln Memoriali poolt vaadates tõdes, et see on ju see koht, kus Forrest Gump Jennyt märkas ja ta poole jooksma hakkas. Nii ongi.

Olles käinud vähemalt 4miili ning jalad hakkasid endist vaikselt tunda andma, hakkasime vaikselt tagasi Chucki ja Margie poole suunduma. Sõitsime mööda Potomaci jõe kallast. Mitmed sõjamemoriaalid tee ääres parkides, vasakule jäi kuulus surnuaed (Arlington National Cemetery), kuhu on USA presidendid jt tähtsad riigiametnikud maetud, edasi saabus meie vaatevälja ehitis mida on võimatu mitte tähele panna- kolossaalne hoonetekompleks otse Potomaci jõe kaldal- Georgetown University.

Oravad on kõikjal, ka Valges Majas

Tagasi “koju” jõudes ootasid meid sõbrad oravad ning võrratu õhtusöök. Peagi saabusid ka meie uued külalised- kaks parlamendisaadikut Tadžikistanist- Olim ja Mirgand. Minu rõõmuks saan ma praktiseerida oma roostes vene keelt ning olla neile tõlgiks. Esmaspäeval liituvad meiega ka Kõrgõstani parlamendi saadikud. Ootan seda pikisilmi, sest ilmeslt on meil millest rääkida- 2008. aasta reis Issõk Kuli äärde on veel väga selgelt ja eredalt meeles.

Head ööd, või tere hommikust! 😉

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.