Õpetajate palgatõus peab tulema, kuid mitte omavalitsuste arvelt

Väga tervitatav on, et minister Aaviksoo on leidmas võimalusi oma lubadus täita ning tõsta pedagoogide palgamäära alampiir tulevast aastast 700 euroni. Kindlasti ei tohi aga seetõttu kannatajapooleks olla kohalikud omavalitsused, mis on täna samuti raskes seisus.

Eesti panustab haridusse 7% SKT-st, olles sellega Euroopa Liidus 4. kohal. See tähendab, et meie haridussüsteemi liigub EL-i liikmesriikidega võrreldes üsna suur osa SKT-st. Oleme teinud õpetajate palkade osas edusamme. Tänaseks oleme jõudnud enam vähem Eesti keskmiseni. Ometigi on meil arenguruumi. Seega tundub ainuloogiline, et vahendid õpetajate palgatõusuks leitakse haridusvaldkonna seest.

Minu kõrvu on aga jõdnud kuuldused, et osa vahenditest soovitakse leida nt koolide tugispetsialistide palgavahendite jms arvelt. St, jättes osade kulude kandmine KOV-ide kaela, mida eelnevalt lubati finantseerida riigi poolt.

Tehes riigikogus põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, küsisin minister Lukaselt korduvalt, kas ministeeriumil on vahendid omavalitsustele kui kooli pidajatele täiendavate kohustuste panekuks olemas. Selle peale kinnitati mulle, et tugispetsialistide jm täiendavate uute nõudmiste katteks on haridusministeeriumil ka vastavad finantsvahendid planeeritud.

Nüüd aga on kartus, et tänane haridusminister tahab minna teist teed ehk jätta kohustused alles, kuid finantseerimine lükata omavalitsuste õlule. Sellega ei saa kindlasti nõus olla.

Võimalusi lisavahendite leidmiseks haridusvaldkonna seest on mitmeid. Kindlasti on potentsiaal peidus gümnaasiumivõrgu korrastamises. Osa vahendeid on võimalik leida Haridusministeeriumi haldusalas olevate institutsioonide restruktureerimisest (nt REKK). Lisaks on endiselt õhus suur hulk vahendeid, mida õppelaenuvõlgnikud riigile peavad maksma. Võimalusi on veel, tarvis on vaid aktiivselt ja mõttega tegutseda.

Lauri Luik

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.