Noored peavad saama parima hariduse

Eesti noored peavad saama parima võimaliku hariduse ning leidma efektiivse rakenduse tööturul. Need on kaks peamist sihti, mille oleme endile seadnud uut kõrgharidusreformi kavandades. Efektiivne rahastamine, maailmatasemel õppejõud, motiveeritud tudengid, kaasaegne taristu ning tihe koostöö erasektoriga on aluseks, et saaksime seatud sihtide poole püüelda.

Tasuta asju ei ole olemas, seetõttu räägime edaspidi mõiste “tasuta” all maksumaksja raha eest kompenseeritavast kõrgharidusest. Reformierakonna jaoks on oluline, et ühelgi vaimselt võimekal inimesel ei jääks haridus omandamata finantsiliste raskuste tõttu. Seepärast peame vajalikuks suurendada tublide noorte võimalusi maksumaksja kulul kõrgharidus omandada.

Haridusministeeriumi poolt välja käidud reformikava kohaselt oleks õppimine avalik-õiguslikus ülikoolis eestikeelsel õppekaval tasuta kõigile neile tudengitele, kes ületavad lävendi ja läbivad õppe täismahus (30 EAP-d semestris). Oma raha eest saaks õppida erandkorras eksternina, kuid sellisel puhul ei käsitleta õppurit üliõpilasena. Need, kes ei täida õpet etteantud mahus, peavad tegemata jäänud ainepunktide eest maksma.

Olen seisukohal, et kindlasti peab säilima võimalus oma õpingute eest ka soovi korral täismahus ise maksta, kaotamata seejuures üliõpilase staatust. See on eluliselt oluline ka ülikoolide jaoks, kuna täna moodustab riigieelarvevälistelt kohtadelt teenitud raha ca 20-30% õppeasutuste eelarvest. Erakapitali kaasamist ei tohi piirata.

30 EAP täitmise nõue igal semestril välistab tudengitel võimaluse näiteks samal ajal ka tööl käia. See piirang ei ole kuigi liberaalne ja võtab tudengilt võimaluse erialast praktikat saada ning lisakapitali koguda. Rääkides elukestva õppe arendamisest ning vaadates trende, kus vanemate kui 25 aastaste tudengite hulk kasvab, on igal juhul ratsionaalne täismahu nõuet langetada nt 75-80%-le. Tagamaks seejuures aga paremat kvaliteeti, oleks mõistlik lisada kvantiteedinõudele ka kvaliteedikriteerium, näiteks keskmine hinne vähemalt 3,8.

Kuna eelnõu järgi oleks õpe tasuta vaid eesti keelsel õppekaval (koos mõningaste eranditega), peame enne seaduse jõustamist selgeks tegema erandite võimalused ning kaaluma läbi antud muudatuse mõjud. Kas ei või juhtuda nt seda, et üliõpilased, kes tasuta õppe latti ei ületa, suunduvad otse inglise keelsele õppele või hoopis mõnda muusse riiki?

Lävendite tekkimisel on tarvis üle vaadata tänane riigieksamite süsteem. Kui ülikooli hakatakse võtma ühtsete sisseastumiskatsete alusel, siis kas riigieksamite süsteemi enam sellisel kujul üldse tarvis läheb. Leian, et sellisel puhul võiks riigiekasmid asendada koolieksamitega. Mis saab aga siis, kui lävendi ületab prognoositust kaks korda enam tudengeid? Kust võetakse lisaraha?

Täna toimiv riikliku koolitustellimuse süsteem näikse olevat oma aja ära elanud. Seda on tunnistanud mitmed osapooled, kellega oleme seaduseelnõu menetledes suhelnud. Selle asemel kavandame üleminekut tulemuslepingute süsteemile. Selleks, et väljund tööturule oleks võimalikult adekvaatne, on oluline senisest enam kaasata eraettevõtjaid, kes oskavad turusituatsiooni kõige paremini prognoosida. Riigi jaoks strateegiliselt olulised erialad reguleeritakse samuti tulemuslepinguga. Meelitamaks tudengeid õppima nt õpetajaks või eesti keele filoloogiks, on kavas luua nö motivatsioonistipendiumid.

Reformikava näeb ette, et riik sõlmib tulemuslepingud vaid avalik-õiguslike ülikoolidega. Senised riigitellimuslikud õppekohad erakoolides kaovad, mistõttu kaob ka raha. Juhul, kui ka erakool soovib analoogseid tulemuslepinguid, peab viimane vastama kõigile avalik-õiguslikule ülikoolile seatud nõuetele. Ilmselge on aga see, et ükski erakool ei hakka selle tarvis oma eksistentsiaalset olemust muutma. Leian, et erakoole tuleks kohelda avalik-õiguslike ülikoolidega võrdsetel alustel. St, koolid on võimalikult võrdsed, olenemata omandivormist. Ka erakoolidel peab säilima võimalus riigitellimusele kandideerida. Miks mitte luua nn voucherite süsteem, mis põhineks läbitud õppe mahul ning keskmisel hindel. Kui üliõpilane läbib õppesemestri nõuetele vastaval õppekaval näiteks 75-80% mahus ning tema keskmine hinne on 3,8, siis saab ta riigilt voucheri, mis võimaldab hariduse maksumaksja kulul.

Üheks kõrgharidusreformi oluliseks osaks on uue stipendiumite süsteemi ning vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamine. Iga võimekas noor peab saama kandideerida senisest tunduvalt suuremale stipendiumile, et ka nö vaesel Einsteinil ei jääks haridus omandamata. Reaalselt abi vajavad tudengid peavad saama taotleda vajaduspõhist õppetoetust, sedagi tänasest suuremas mahus. Samas on oluline rõhutada, et tudengutest ei tohi kujuneda sotsiaalselt ülalpeetavaid. Kindlasti tuleb ka edaspidi rõhku panna erakapitali kaasamisele läbi õppelaenu süsteemi arendamise ja maksuvabade haridusfondide propageerimise.

Fakt on see, et kõrgharidust tuleb reformida. Seda eelkõige seetõttu, et meie inimesed saaksid parima võimaliku hariduse ning leiaksid efektiivse rakenduse tööturul. Usun, et kui suudame ületada mainitud kitsaskohad, siis oleme astunud suure sammu seatud sihtide suunas.

Lauri Luik
riigikogu liige
Reformierakonna haridustöörühma juht

Kategooria: Blogi Kommentaare: 0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.