’’Samas on oluline, et õhukese kihina kõigile laialimäärimine asenduks reaalselt abi vajavate inimeste abistamisega. Tähtis on ka see, et sotsiaaltoetustest ei jääks noorele inimesele arvamust kui ühiskonna loomulikust osast. Ei saa olla nii, et enamik tudengeid on automaatselt kõrgkooli astudes ülalpeetavad,’’ rõhutas Luik.

Parlamendisaadik märkis, et haridusminister on lubanud, et vahendid nii stipendiumiteks kui õppetoetusteks riigieelarves leitakse. ’’Kindlasti ei tohi see raha tulla õpetajate palgatõusu arvelt, mis peab samuti järgmisel aastal aset leidma.“

„Kõrgharidusreformi seadusega oleme ära otsustanud ka uue stipendiumitesüsteemi loomise, mis tagab arvestatava stipendiumi tublimatele,’’ lisas Luik.

Valitsus kiitis tänasel istungil heaks seaduseelnõu, mille eesmärk on luua üliõpilastele riiklik vajaduspõhine õppetoetus, mis toetab majanduslikult ebasoodsamas olukorras üliõpilaste ligipääsu kõrgharidusele.

Eelnõu kohaselt on vajaduspõhist õppetoetust õigus saada kuni 26-aastasel üliõpilasel, kelle keskmine sissetulek perekonnaliikme kohta jääb alla suhtelise vaesuspiiri (praegu alla 280 euro kuus) ja kes täidab õppekava täies mahus. Vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks on kavandatud 135 eurot, mis on umbes pool alampalka. Õpingutega seotud kulude katteks on üliõpilastel võimalus võtta ka õppelaenu 1917,35 euro ulatuses ja õppetööst vabal ajal osalise koormusega töötada.

botased kuluvad

Pühapäeval peetud  Tartu jooksumaratonil oli parim läänlane Lauri Luik, kes oli 33. ajaga 1:29.41.

Vett oli sel hetkel väga vaja

Läänlaste kolm järgmist olid Teno Ilves, Tarvi Viik ja Juhan Telling, kes saavutasid vastavalt 175., 238. ja 375. koha, nende aeg oli vastavalt 1:40,50; 1:43.23 ja 1:47.59.

Parim noor läänlane oli Kristjan Ulm, kes saavutas 421. koha ajaga 1:49.37. Veteranidest oli Mati Kallemets üldjärjestuses 778. ajaga 1:58.42. M65 vanuseklassis saavutas ta aga 4. koha.

Päris maratoniks seda jooksu pidada ei saa, sest raja pikkus on 23 kilomeetrit; õige maraton on 42,2 km. Raskeks ja huvitavaks tegi jooksu vahelduv maastik.

Rada algab Otepää suusastaadionilt ja kulgeb Elva suunas. Et rada oli kohati kruusa- ja kohati asfaltteel, nõudis see pidevat jooksutempo muutmist. Rada on mõõdistatud ja passistatud, seega saab igaüks seda jooksu arvesse võtta isikliku rekordina. Pikema jooksu ehk 23 km lõpetas 1871 osalejat.

Endel Susi

Olin meeldivalt üllatunud, kui mõne kuu eest kuulsin Eesti Maleliidu presidendilt Andrei Korobeinikult, et meil avaneb tõenäoliselt võimalus võõrustada Eestis male suurmeister Kasparovit. Oleme Andreiga juba mõnda aega koos mõtteid mõlgutanud, kuidas malet Eesti koolidesse tuua, seda maleliidu ja koolispordi liidu koostöös. Kindlasti oli Kasparovi Eesti visiit kõva tõuge male populariseerimise teel.

Esimene kohtumine Garryga toimus Tallinnas Nordic hotellis, kus suurmeister andis simultaani 20-le Eesti paremikku kuuluvale noorele maletajale, üks nendest oli ka meie oma linna poiss Ottomar Ladva.

Suurmeister liikus ühe laua juurest teise juurde meeletu kiirusega, käigud tulid tal justkui intuitiivselt ja automaatselt. Tõsi, mõnel korral võttis ka pikalt kukalt sügama. Imetlusväärne seeria, milline tempo ja analüütiline mõtlemine. Oli tunda, et tegu on 15 aastat järjest malemaailma valitsenud suurmeistriga, kelle reitingut (2851) pole keegi ajaloos suutnud ületada. Lõpptulemuseks kujunes 18 võitu ja 2 viiki, üks nendest Ottomariga.

Ligi nädala väldanud visiidi jooksul kohtus Kasparov ministrite, maletajate, ettevõtjate jt asjassepuutuvate inimestega. Muuhulgas debateeris Pärnu finantskonverentsil president Ilvesega innovatsiooni teemadel.

Kasparov vs Ladva

Peale neljatunnist simultaani ja autogrammide andmist, millele eelnes kohtumine haridusminister Aaviksooga, puhkas suurmeister pool tunnikest ning siis suundusime õhtusöögile- Kasparov abikaasaga, maleliidu juhid ning mina.

Oli, millest rääkida. Kõigepealt kiitis suurmeister meie noori maletajaid, sh Ottomari, kes mängis simultaanil väga hästi. Loomulikult ei jäänud meenutamata tema sportlaskarjääri imelisemad hetked, üks nendest legendaarne viiekuuline maratonmatš Anatoli Karpoviga. Garry avas veel huvitavaid tegureid lisaks füüsilisele kurnatusele, mis Karpovi maratonmatšil lõpuks maha murda võisid.

Pikalt sai räägitud ka tema seiklustest laias maailmas, sh Lõuna-Aafrikas ja paljudes teistes riikides. Hetkest, mil mainisin, et oleme ühes Korobeinikuga ka parlamendi liikmed, läks meie jutuajamine poliitikale, mis on suurmeistri tänane pärusmaa. Huvitaval kombel keskendus vestlus enam kõigi teiste riikide poliitikatele kui Venemaa omale. Nii me siis vestlesime Eesti konservatiivsest fiskaalpoliitikast, püüdlustest hoida eelarve tasakaalus, madalast välisvõlast, soodsatest ettevõtlustingimustest jms. Eraldi peatusime innovatsiooni temaatikal ja Eesti e-arengul. Samuti lahkasime Eesti ja Soome haridussüsteeme.

Kasparov puudutas ka oma maleprogrammi (http://www.kcfe.eu), mis mõeldud koolides kasutamiseks ja õpetamiseks ning mida on edukalt rakendatud juba nii mõneski riigis. Ta kirjeldas male olulisust areneva inimese elus ning tõi näiteid selle positiivsetest mõjudest teiste õppeainete paremale sooritamisele ning edukale elule. Male on abiks loogilisele mõtlemisele ning käikude etteplaneerimisele, plaanide koostamisele, mõtete ja energiate koondamisele, probleemide lahendamisele ning loovate lahenduste otsimisele jne.

Kinnitasime ühiseid püüdlusi male populariseerimisel ka meie koolides. Kohtumine lõppes täis lootusi, et ühel heal päeval õnnestub see programm täies ulatuses ellu kutsuda ka Eestis. Algus selleks on tehtud.

Lauri Luik

Eesti Koolispordi Liidu president
Riigikogu kultuurikomisjoni liige

Mõte korrastatud koolivõrgust on ilus ja reform, arvestades õpilaste arvu vähenemist ning muid paratamatuid faktoreid, vajalik. Soovime ju kõik, et meie noored saaksid parema hariduse, õpiksid korras koolimajades ning väärtustatud ja väärt õpetajate käe all. Muutuste vajalikkust kinnitab ka statistika: õpilaste arv on 15 aastaga vähenenud kolmandiku võrra, kuid gümnaasiumeid on ikka suurusjärgus sama palju, samuti õpetajaid. Tänane koolivõrk on rajatud kolmandiku võrra suuremale õpilaskonnale ning pooltühjade majade ülalpidamine hariduse kvaliteedi arvelt ei ole aktsepteeritav. Vaatamata tõsiasjale, et koolivõrk tuleb korrastada, on üleval palju küsimusi, millele tuleb enne plaanide elluviimist vastused leida.

Kui palju maksab koolireform? Räägitud on kooliastmete lahutamisest, gümnaasiumite arvu vähendamisega saavutatavast kokkuhoiust jne. Kuid vastuseta on jäänud küsimus, kui palju need muudatused meile kulusid kaela toovad. Peame kohandama õppehooneid ning mõnedele sootuks uue kasutuse leidma. Kes selle kinni maksab, kas kooli pidaja?

Ministeerium on välja käinud optimaalsed piirnumbrid, millega oleks veel mõistlik gümnaasiumiastet pidada. Räägitud on minimaalselt 75 õpilasest. Täna on meil 70 gümnaasiumit, kus õpilaste arv on allpool mainitud piirmäära. Kui palju on koole (ja mis koolid need on), mis õpilaste arvnäitajate kohaselt jäävad rahastamata ning seetõttu hääbuvad? Nii mõnigi väike kool on viimastel aastatel riigi ja kohalike rahadega korda tehtud, kas ka mõnel sellisel on sulgemisoht. Kes kannab sellisel juhul need kulud? Oleme edukalt kasutanud saastekvootide müügist saadud rahasid, millega kaasnevad ka teatavad kohustused. Neidki tuleb reformi tehes arvesse võtta.

Koolivõrku optimeerides seisame paratamatult silmitsi tõsiasjaga, et kõik lapsed ei saa enam koolis käia nii kodu lähedal kui seni. Selleks on tarvis korraldada õpilastransport. Kas ja millises ulatuses selle eest kohalikud omavalitsused vastutama hakkavad? Kui palju see maksma läheb? Kas see kompenseeritakse riigi poolt?

Kodust eemale liikumisega on seotud ka õpilaskodud. Milline üldse on kavandatav õpilaskodude kontseptsioon? Kui palju neid vaja luua on? Kas selleks on tarvis koolitada vastavat personali? Millised on selle juures kulud ning kes need katab? Eraldi küsimus on, kas vanemad on nõus saatma oma lapse juba 16 aastaselt kodust pikaks ajaks eemale ühiselamusse.

Vaadates õpilaste arvnäitajaid ühe õpetaja kohta viimase 15 aasta jooksul, tõdeme, et see on kolmandiku võrra langenud. Kui aastate eest oli suhtarv 18, siis tänaseks on see kahanenud 12 õpilaseni õpetaja kohta. Selle loogika järgi on justkui õpetajaid üleliia. Samas, uute riiklike õppekavade rakendamisel soovime õpilastele pakkuda suuremat valikut (lisaks 3 õppesuunale). Lisanduvad üldosadesse kirjapandud oskused ja pädevused, mille saavutamine traditsiooniliste meetoditega klassiruumis ei ole võimalik, seega peavad ka õpperühmad olema väiksemad. Kus peitub tõde?

Palju on räägitud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest. Samas on põhjanaabritelt kuulda plaane liikumisest vastupidises suunas, saavutamaks suuremat kokkuhoidu. Millisel analüüsil põhineb veendumus, et puhtad gümnaasiumid on paremad kui nö täistsüklikoolid? Miks ei võiks meil Eestis edaspidi olla ka progümnaasiumeid (nt praegune Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium, 7.-12. klass)? Kui õpetajal kaob võimalus gümnaasiumitasemel õpetada, siis kuidas tagada talle vajalik normkoormus põhikoolis.

Gümnaasiumi pidamiseks kriteeriumite seadmine on tarvilik, kuid on ka piirkondi, kus peab jääma erisuste tegemise võimalus. Milliste piirkondade koolidele peaksime õpilaste piirarvu jms osas tegema erandeid (nt piirialad, saared, Ida-Virumaa)?

Koolivõrgu ümberkorraldamine parema hariduse nimel on vajalik, kuid eeldab põhjalikku eeltööd vähemalt loetletud küsimustele vastuste leidmisega.

Lauri Luik
Riigikogu kultuurikomisjoni liige
Reformierakond